Henn Roode 1924–1974 Väike lamav akt.

Henn Roode jaoks oli ilmselt “Pallas” ainuke võimalik kunstihariduse saamise koht. Kuigi 1944. aastaks oli kool nime vahetanud, alustas Roode just seal oma õpinguid. Koos Ülo Soosteri, Valdur Ohaka jt. kuulus ta uude ja võimsasse kunstnike põlvkonda, mille loomuliku arengutee lõikasid läbi 1949. aasta novembris toimunud vahistamised. Ent mitmed aastad vangilaagris ei suutnud lõpetada Roode (ega teiste) soovi kunstiga tegeleda. “Võimud tulevad ja lähevad, aga kunst jääb,” nagu armastas öelda Valdur Ohakas.
Aktimaal on Roode loomingus võrdlemisi väheeksponeeritud žanr. Kunstiajalugu teab peamiselt kunstniku lakoonilisi akte, kus värve on kasutatud pigem kokkuhoidlikult kui priiskavalt. Käesolev töö on sootuks teistsugune: igakordsel vaatamisel tuleb esile mingi uus värv või toon. On imekspandav, kuidas kunstnik suutis kujutada korraga ateljees lebavat inimkeha ning samas liigelda mööda enda värvikujutelmi.