Evald Okas 1915–2011 Originaalpealkiri: Neegertantsijanna. 1962

All vasakul: Neegertantsijanna. Akvatinta, kuivnõel.
All paremal: E,Okas 1962

Evald Okas kui Nõukogude Liidu Kunstiakadeemia akadeemik, Eesti NSV Ülemnõukogu liige aastail 1963-1971 ja NSV Liidu Ülemnõukogu liige aastail 1974-1983 esindas läbi terve elu rahvaste sõpruse ideoloogiat, mis oli tema jaoks igati positiivne teema. Ka käesolevas väga karakteerses teoses on tantsijannat kujutatud suure sümpaatiaga. Akt on akt – nii nagu Evald Okas kujutas kodumaiseid eesti naisi aktina ja ilma isiku nime töö pealkirjas mainimata, nii on ka siinne tantsijanna kujutatud aktina ja ilma isiku nime mainimata. Mängureeglid on kunstniku jaoks olnud kõigile võrdsed.
2021. aastal lahvatas Eestis tugev poleemika seoses KUMU Kunstimuuseumi näitusega „Erinevuste esteetika / Rendering Race”, mida kureeris Ameerika kunstiteadlane Bart Pushaw, kes valdab puhtalt eesti keelt ja on kirjutanud doktoritöö eesti ja Baltimaade kunstiajaloost. Nimetatud näitusel esitas ta, lähtudes postkolonialistlikust kultuuriteooriast, kuraatorina palju küsimusi mittekohalike inimeste kujutamise kohta eesti kunstnike poolt 20. sajandi alguses. Probleemiks oli eelkõige rahvuste ja rasside nimetamine ning kujutatud konkreetse isiku nime mittemainimine teoste pealkirjas, samuti kujutamise poliitika. Siinses videos on 16 minutit ekskursiooni Bart Pushaw juhtimisel: https://www.youtube.com/watch?v=Sq--EeW-s3k
Mida siis teha tänapäeva globaliseeruvas maailmas äkitselt ohtlikuks muutunud rahvusvahelise sõnaga, mida Evald Okas kasutas 1962. aastal graafilise lehe pealkirjas ja mis on fikseeritud muuseumikogudes ja raamatutes ja milles pole seni nähtud meil probleemi, sest probleem lihtsalt puudus? Kas peaksime töö pealkirja ümber muutma? HAUS galeriil pole institutsionaalset õigust hakata muutma tööde pealkirju, analoogiliselt KUMU-le. Kas tsenseerime ennast ja väldime poliitkorrektsuse huvides vastavate teoste pääsu oksjonile? Probleem selle sõnaga puudub võib-olla ka praegu, ometi on pall õhku visatud. Kas peaksime ekspertidena oksjonile kutsuma Tallinna tänavatel maailmaajaloos esmakordselt sedavõrd rohkelt näha olevad vastavad isikud, et teada saada, kuidas see sõna ühele või teisele tundub? Ja mida teha, kui selgub, et nad ei tunnegi end solvatuna?
Küsimusi kui palju, ent tegemist pole üksnes Eesti, vaid laiemalt Ida-Euroopa maid ja kultuure puudutava teemaga, mis praegu selgeks vaidlemata.