Evald Okas 1915–2011 Külatänav Muhus. 1960

Evald Okas oli 1960. aastaks väga mitmekülgne ning tunnustatud autor. Tema loomingus olid juba varasematest aastatest figuraalkompositsioonid, teemamaalid, aktid, pliiatsijoonistused, portreed, akvarellid, pannood, laemaalid, erinevad graafilised tehnikad, illustratsioonid, tarbekunst jne. Ta oli olnud väga viljakas ning tema tööd äratasid nii poliitilistel kui kunstilistel põhjustel positiivset vastukaja. Mõned aastad enne käesoleva töö valmimist oli Okas valitud ka kunstiülikooli professoriks ning ta oli saanud teenelise kunstitegelase aunimetuse.
Loominguliselt oli Okas ennekõike realistliku suuna edasiarendaja. Ta oli väga tugev joonistaja ning joonistuslik tugevus paistis silma ka maalides. 1940ndatel oli ta (ka ajastu nõuetele vastavalt) oma tuntuimates töödes kaldunud literatuursesse jutustamisse, samuti tuuakse välja tema julget ning hoogsat pintsliliikumist, realistlikku natuuritruudust, julget värvikasutust, tugevat dramatiseeringut jpm. Teatud pööret Evald Okase loomingus näeb Villem Raam 1955. aastal, mil Okase teemadering laienes tunduvalt: ajaloolis-ühiskondlike teemade kõrvale tõusid ka üksikisikud. Selle jaoks oli tõuke andnud mitu Kihnu saarel veedetud suvekuud, mil Okas aktiivselt töötas. Hästi on teada tema arvukad kalurite portreed, samuti kujutas ta hulgaliselt saarerahvast. Raami sõnul on tegemist “lüürilise intermetsoga” Okase loomingus, mida iseloomustab teatud nostalgilis-sentimentaalne hoiak ning kaluri- ja rannarahva elu idealiseerimine ja õilistamine. Sarnane temaatika on tuntav ka teistelt sama perioodi kunstnikelt, nt Valerian Loigult. Saaretemaatika oli aga populaarne ka teiste autorite loomingus. Rannarahva elu kujutamine moodustas Okase loomingu peatuuma kuni 1957. aastani. Kuigi tema motiivideks on sel perioodil peamiselt inimesed ja valmivad mitmed portreed ning figuraalkompositsioonid, siis Raam märkab kogu Okase loomingu muutumist maalilisemaks, faktuuri ja pintslikirja poolest vabamaks. Järgnevatel aastatel laieneb Okase teemadering veelgi, kuid maaliloomingule eelistab ta sageli graafikat.
1958. aastal avastas ta enda jaoks Kundas tööstusmaastike vormimängud, seejärel aga sõitis taas Muhu- ja Saaremaale. Maastikke on Okase varasemast loomingust teada suhteliselt vähe ning nüüd valminud seeria on esimesi pikemaid. Villem Raam kirjutab, et “uudselt olid hakanud puhuma ka Muhumaa ja Saaremaa emotsioonitujukad maastikutuuled. Ei tea juba mitmendat korda maalis Evald Okas sealseid rannamotiive, kuid sel suvel ei toonud ta lõuendile varasemast loomingust tuttavaid kalureid ega romantilises rahvarõivais tüdrukuid. Tuultest sasitud meeleolukas “Muhu maastik” oma sinakasrohelistes ning rohekaspruunides toonides, ühtaegu graafiline ja maaliline, okaselikult eskiislik ja kunstiküpselt veenev, on selle kodumaise suve meeldejäävaks tähiseks.”
Okase hoog jätkus ka kaks aastat hiljem, mil teda tõmbas taas saarte poole ning Jaapani, Londoni jt eksootiliste kohtade kõrval inspireeris teda veel kord üks kodune tänavajupp Muhu saarelt.