Ellinor Aiki 1893 - 1969 Lilled emale. 1963

Ellinor Aiki on üks neid haruldasi kunstnikke, kelle loomingu tõusuaeg jäi tema elu lõpp-perioodi. Ent teiselt poolt polegi see väga imekspandav, sest jalgade luutuberkuloosiga võideldes lükkusid mitmed Aiki algused edasi. Nii alustas ta oma kunstiõpinguid „Pallases“ alles 35-aastaselt ning lõpetas need veel kaheksa aastat hiljem. Tol ajal õppis „Pallases“ tegelikult palju naistudengeid, kuid vaid vähesed neist lõid ka pärast lõpetamist valitud erialal läbi. Aiki oli üks neist. 1940ndate keskpaigani töötas ta erinevatel kunstiga seotud ametikohtadel, pages siis Saksamaale, kuid tuli tagasi (!), oli 1957. aastani põlu all ning võis rahulikult maalijategevusele pühenduda alles 1960ndatel. Just siis kujunes välja ka Aiki käekiri – see, mis tegi tema laadi originaalseks kogu siinses kunstiloos. Ta hakkas tööle nii pahtli kui värviga, mistõttu tema maalid on äärmiselt faktuursed ja paksu värvikorraga. Värvid ei kaota aga sära, vaid vastupidi: tuhmumise asemel on lilled emale erakordselt kirkad. Sisse hakkab tulema ka teatud naiviseeriv joon, kuid see ei saavuta ülekaalu. Aiki maalides on nüüd elukogemusele viitavat põhjalikkust, süvenemist, aeglast töötamist, keskendumist, kuid samas ka tundlikule kunstnikunärvile viitavat elavust, rõõmu, värvijoobumust, sära.