EESTI GRAAFIKA JA JOONISTUSE OKSJON

1920. JA 1930. AASTAD

Eesti Vabariik oli sündinud, isegi vastu paljude inimeste ootusi. See oli väike ime, et maailmapoliitikas oli tekkinud võimalusteaken ühe uue väikeriigi loomiseks. 1920. aastate olud olid kunstnike jaoks suhteliselt kasinad, ometi hakkas juba 1919. aastal, Vabadussõja ajal, Tartus tööle kunstikool Pallas. Esimesed lõpetajad saadeti ellu 1924. aastal, nende seas noor väherääkiv Eduard Wiiralt, kelle annet imetlesid kõik kaaskunstnikud. Wiiralti rääkimisviisiks olid tema visuaalne looming. 1920. aastatete mõistes radikaalid, nende seas Jaan Vahtra, koondusid aga Eesti Kunstnikkude Rühma -- radikaalsus tähendas toona rahvusvahelise avangardkunsti-konstruktivismi mõjulisi otsinguid.

Eesti graafika nautis 1930. aastatel vilju, mis olid istutatud 1920. aastatel. Kunsti superstaariks tõusis Pallase kooli esimene lõpetaja Eduard Wiiralt, andekuse etalon, kellest oodati Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppejõuks hakkamist, milleks ta ei tundnud suure vaikijana siiski kutsumist. 1930. aastatel edendasid Pallases graafika õpetamist Hando Mugasto ja Arkadio Laigo. Wiiralt reisis aga ringi ja kogus visuaalseid stiimuleid, mida oma teostesse valada. Tallinnas oli Riigi Kunsttööstuskoolis joonistamise ja graafika õpetajaks Günther Reindorff, samuti ülehea joonistaja.

1940. AASTAD

1940. aastatel tõi II Maailmasõda kaasa sügava veelahkme – kes kunstnikest emigreerus läände, kes itta, kes jäi Eestisse, kelle saatus oli traagiline, kes kannatas, kellel läks hästi. Käesolevas HAUS galerii maali ja graafika oksjonivalikus käsitletakse kodus ja välismaal elavaid kunstnikke, nagu ikka, ühtemoodi, neil vahet tegemata. Ent külma sõja perioodil (kui tugevalt vastandati sotsialistlikku ja kapitalistlikku maailmakorda, nagu oleks tegemist kahe erineva planeediga) polnud see võimalik.

1947. aastal hakkas Tallinnas tegutsema graafikaateljee. 2022. aastal tähistasid graafikud oma ateljee asutamise 75. aastapäeva. Selle tähtpäeva puhul kureeriti ARS-i linnakus tagasivaateline näitus ja dokumenteeriti veidi ajalugu. 13-minutises videos on juttu erialast, seltskondlikust suhtlemisest, kunstnike sisenaljadest ja reaalaja ühiskondlikust olukorrast kuni 1991. aastani ehk nõukogude aja lõpuni välja. Nii saab siinsest videost mõneti üldistuse graafikute vaatenurgast oma erialale tagantjärele, vt http://www.youtube.com/watch?v=nD7u_dFzqyc

1950. AASTAD

 

Kuni 1953. aastani ehk Stalini surmani oli elu Eesti NSV-s eriti ängistav ja täis hirmu. Tagantjärgi on nõukogude riigi enesekehtestamist pärast sõda ja selle mõju üksikindiviidile analüüsinud eesti ja soome kirjanikud Imbi Paju ja Sofi Oksanen. Pärast 1953. aastat toimus teatud vabanemine, kuid kunstis tuli selleks oodata veel kümme aastat, kui 1966. aastal tungis nagu paisu tagant esile uus põlvkond, uus mõte ja visuaal. 

Siinses oksjonivalikus pakutakse nii Eestis elavate kunstnike töid kui Rootsi emigreerunud eesti kunstnike töid. Kes tegi kunsti nii nagu riik parajasti nõudis, kes tegi kunsti nii nagu riiki poleks olemaski, see oli nõukogude kunstnike peamine dilemma. Rootsis elades oldi otsestest poliitilistest painetest vabad, ometi kanti neid enda sees ikkagi kaasas. Rahvusvahelised pinged viisid Berliini müüri püstitamiseni 1961. aastal ja seda ning järgnevat perioodi nimetatakse globaalpoliitikas külma sõja perioodiks. 

Selliste väliste raamistike sees tegid kunstnikud aga ikka oma kunsti edasi, eks kunst ole see vabaduse saar, mis aitab vaimselt ellu jääda.

1960. AASTAD

1960. aastad olid kunstnike jaoks parimas mõttes plahvatuslikud, toetudes vaimus rahvusvahelise noorteliikumise vabastusele ja erilisele sisemisele rõõmule, mis esitas vastukaalu II Maailmasõja painele. Graafikas algas 1960. aastatel omamoodi kuldaeg, mis vormistati Tallinna Graafikatriennaali asutamisega 1968. aastal ning sai erilise hoo sisse 1970ndatel, vt http://www.triennial.ee/ajalugu/. Siit loeme: „Graafika, mida on kerge paljundada ja levitada, sai uuenduslike kunstisuundumuste ja alternatiivse suhtluse oluliseks vahendiks.”

Nagu ikka, tuleb kunstnik oma põlvkonnast, haridustaustast ja esteetilistest valikutest. Ka 1960. aastail oli osadel kunstnikel pigem traditsiooni hoidja roll (need, kelle haridus pärines 20. sajandi alguse Peterburist või 1930. aastate Tartu Pallasest), teistel kunstnikel aga uuendaja roll. Siinsest HAUS-i oksjoni komplektist tõusevad vast esile Evald Okase iseenesest lihtsad tööd, kuid kunstnik nautis ühiskondlikku tunnustust ja reisimist, mis võimaldas end teostada väga stiilsel ja šikil viisil.

1970. AASTAD

Graafika seisukohalt võib 1970. aastaid pidada ikkagi eesti graafika kuldajaks, kui selle valis eneseväljenduseks palju andekaid kunstnikke – suur plejaad naisgraafikuid (keda HAUS-i seekordsel oksjonil on esindatud küll vähe) ja mõned ülitugevad meesgraafikud, kellest siinses valikus leiduvad Vello Vinna ja Peeter Ulase tööd, lisaks näitustel suhteliselt ääre-alale jäänud Illimar Paul. Samuti kunstnikud, kellele graafika oli üks väljendusviis paljude seas nagu Jüri Arrak, Leonhard Lapin, Peeter Mudist, Kaljo Põllu, Evald Okas. Graafikutel olid Nõukogude Eestis suhteliselt vabad käed, seda ei kontrollitud ega tsenseeritud nii nagu maalikunsti, mida peeti kunstihierarhias kõrgeimaks kunstivormiks. Eesti graafikud lõid sellele vastukaaluks omaenda kunstihierarhia, kus graafika asus kõrgeimal kohal. Taoline eneseväärikuse ja austuse tunnetamine eriala vastu oli erakordne.

Graafikute kogukonna enesetunnetust aitas kujundada 1968. aastal asutatud rahvusvaheline Tallinna Graafikatriennaal, mille institutsionaalset rolli erialale pole võimalik ülehinnata. Selle kohta lähemalt vt http://www.triennial.ee/ajalugu/ .

Käesolev oksjonivalik toob kokku ka mõned teisel pool Berliini müüri tegutsenud eesti kunstnikud – Endel Kõksi Rootsist ja Erich Pehapi Kanadast. Mõlemal kunstnikul oli Kõrgema Kunstikooli Pallas haridus 1930-ndate Tartust ja kumbki arenes Vabas Maailmas oma suunas, tundmata muret tsensuuri jms suhtes.

1980. AASTAD

1980. aastad algasid ühes mõttes äärmuslikult ja lõppesid vastupidises mõttes äärmuslikult.

Graafika oli 1980. aastate alguse Eesti NSV-s samas seisus nagu maalikunst. Kommunistliku Partei etteotsa määratud Karl Vaino isik oli märgiline, sest tema aega on hakatud nimetama stagnatsiooniks. Kunstirahvale tähendas see põhiliselt oma teoste täiustamist ja veel kord täiustamist, senise saavutatu kinnistamist, aga ilma uuenduseta. Tundlikumatele kunstnikele paistis vaimne õhkkond lootusetu. Kunstiteadlane Evi Pihlak esitas artiklis Athur Danto laadis küsimuse: kas eesti kunst on nüüd lõplikult valmis saanud? Ometi, nagu ikka, valitseb enne koitu kõige pimedam aeg, globaalsed pöördelised sündmused hakkasid toimuma 1980. aastate teisel poolel. Berliini müür, mis rajati 1961. aastal, langes 1989. aastal, ning ees olid laviinina rulluvad rahvusvahelised muutused, milles osales ka Eesti. 

Praegu raske meenutada, kuid 1980. aastate lõpul – 1990. aastate algul omandas graafikakunst mõneti valuuta rolli. Ajal, mil nõukogude rublad kaotasid kehtivuse ja eesti kroonid polnud veel tulnud, sai osadest graafilistest lehtedest n-ö raha, mida inimesed vahetasid Soome jm reisides valuutaks. Tegemist ongi ju õieti paljundatava kunstiliigiga, mille mõte on levida laiuti. Lühikeseks ajaks tõusis nõudmine eesti graafika järele taevasse, mis oli täiesti pretsedenditu olukord. 

Kui vaadata HAUS galerii graafika oksjonivalikut, siis kunstnikud lõid südamega kõrgekvaliteedilist kunsti, millel oma sisemine loogika ja põhjendus.

1990. AASTAD

 

1990. aastad on HAUS-i oksjoni graafikapakkumises esindatud kuue tööga viielt kunstnikult, kes kõik on sündinud eri aastakümnel. 1990. aastad olid poliitiliste muudatuste tõttu keerukad ja kunstnikele üldiselt hingeliselt raske aeg üle elada (vana seadusandlus enam ei kehtinud ja uus veel ei kehtinud, senised institutsioonid olid kunstis kaotanud jõu ning uued töötasid vaid noorte kunstnikega jms). Ometi esindavad siinsed tööd lootusrikast vaadet tulevikku ja kõrgemale tõusmist olmeprobleemidest, mis olid tolal ju küllalt suured. Võib öelda, et need tööd jätkasid senise kunsti head tava ega pürginud otseselt osalema kunstiuuendustes, mis tekitasid võõristust paljudes, kelle jaoks kunstipõhimõtted läbi mõeldud ja paigas.

2020. AASTAD

Praegune aastakümme on alles alanud. Pikka aega avalikkuse ees suhteliselt vaiksed graafikud on hakanud uuesti koonduma, Vabagraafikute Ühendus aktiveeruma. Graafikute jõud on ikka ja alati peitunud omavahelises koostöös ja ühenduses. Nüüdsest tegutsetakse Eesti Kunstnike Liidule kuuluvas ARS-i kunstilinnakus Pärnu mnt 154, kus asub Graafikakoda ja näituseruum. 

2022. aastal tähistasid graafikud graafikaateljee asutamise 75. aastapäeva – järelikult hakati tegutsema 1947. aastal. Sel puhul kureeriti ARS-i linnakus näitus ja dokumenteeriti nii näitust kui ka kunstnike mälestusi 13-minutises videos, milles on juttu erialast, seltskondlikust suhtlemisest, kunstnike sisenaljadest ja reaalaja ühiskondlikust olukorrast. https://www.youtube.com/watch?v=nD7u_dFzqyc

Lõpetuseks aga graafikaga seostuv teade Christie’se oksjonimaja uudisvoost. 23. märtsil 2023. aastal müüdi jaapani graafiku Katsushika Hokusai 1830. aastate alguse puulõige „Suur laine” rekordilise hinnaga – 2,8 miljonit dollarit. https://news.artnet.com/market/great-wave-hokusai-asia-week-new-york-2023-2278321