Ants Laikmaa 1866–1942 Mary L. portree. 1919

Teos on ära toodud kunstniku 1966. aastal korraldatud 100. sünniaastapäeva näituse kataloogis (Eesti Kunstimuuseum, nr 268).

Ants Laikmaa looming ning kunstialane organisatoorne tegevus vormis suuresti selle näo, mida me täna peame iseenesestmõistetavalt 20. sajandi alguses väljakujunenud rahvuslikuks kunstiks. Sarnaselt teiste ea- ja mõttekaaslastega oli rahvusliku leidmise vältimatuks eelduseks rahvuslikust keskkonnast eemaldumine: välismaal õppimine. Ent üks Laikmaale niivõrd omane paradoks: pikale jalgsirännakule järgnenud õppingud Düsseldorfi Kunstiakadeemias kujundasid teda mitte sel moel, nagu koolis ette nähtud, vaid vastupidi – opositsiooni või vastasseisu loomise kaudu. Liiga realistlik, liiga looduslähedane, mõtles Laikmaa koolist ennetähtaegselt lahkudes. Ennekõike võis ta aga mõelda: liiga igav. Düsseldorfi akadeemiline jäikus oli toonases pulbitsevas Euroopa kunstielus juba mõnda aega midagi iganenut ning kuiva. Ometi ei tõuganud pettumine veel Laikmaad avangardautorite ritta. Ta lõi omanäolise sünteesi euroopalikust vaimsusest, eestilikust meelelaadist, juugendlikust stilisatsioonist, realistlikust joonistuslaadist... Laikmaast ei saanud sel moel avangardkunstnikku, kuid temast ei saanud ka endiste traditsioonide jäika kaitsjat: nõtke ja paindlikuna, tehniliselt väga andeka autorina rakendas Laikmaa oma talenti hoopis ennekõike rahvusliku kunsti otsingute juures.
1919. aastaks, mil on valminud käesolev töö, oli Laikmaa staatus ning ka loomingu üldilme teinud läbi mitmeid nihkeid. Sajandi alguses oli ta silma torganud eelkõige portretistina (sh nn Eesti vanameeste seeria, aga ka mitmed talutüdrukute portreed, kuid esmajoones väärivad mainimist siiski tema rahvusliku intelligentsi portreed Underist; Kreutzwaldist ja teistest). Revolutsioonimeeleolud ning -vastuolud viisid ka Laikmaa sarnaselt paljude kolleegidega Eestist minema ning aastatel 1907-13 viibiski ta erinevates Euroopa riikides (Soome, Itaalia, Saksamaa jm). Naasnuna oli Laikmaa ilmselgelt „küps“ kunstnik, kes senisest veelgi rohkem pööras tähelepanu ka kunstielu organiseerimisele oma ateljeekooli juhatamise ja sagedaste sõnavõttudega. Vaike Tiigi sõnul kestiski Laikmaa loomingu kõrgperiood 1920ndate keskpaigani, kuid nooremat põlvkonda ei paelunud enam tema rahvusliku kunsti põhimõtted. „Kunstniku looming jäi hulgaks aastaiks peaaegu täiesti väljapoole avaliku tähelepanu orbiiti, harva esitaski ta oma teoseid näitustele,“ kirjutab Endel Nirk. Lisaks puhkes üks tõsine tüli, mis viis Laikmaa sügava solvumiseni ning seetõttu suhtelise tagasitõmbumiseni kunstielust.
Aastatest 1919-21 on teada üle 50 Laikmaa töö, mida ei ole palju, aga ei ole ka vähe. Oma teemadelt ei olnud Laikmaa muutunud: endiselt andsid tooni pastelltehnikas teostatud naisterahvaste ning kultuuritegelaste portreed, lisaks tõusid olulisele kohale Lääne-Eestis ja saartel valminud maastikuvaated. Stiililiselt liikus Laikmaa nagu alati erinevate suundade vahel: küll on märgatud neis realismi, küll impressionismi, küll dekoratiivsust, küll midagi muud.
Kui sajandi alguses tähendas rahvarõivastes neidude kujutamine Laikmaa jaoks rahvuslike meeleolude kajastamist, siis nüüd, 1919. aastal näoportreed luues on Laikmaa mõelnud ilmselt enim kujutatava psühholoogia täpse tabamise ja joonistusliku nõtkuse peale. Kunstniku portreekunsti puhul ongi enim rõhutatud tema suurepärast oskust tabada inimeste psühholoogilisi kuristikke, sisemise hingeilma rikkuseid. Sageli aitas siin kaasa ka see, et Laikmaa tundis portreteeritavaid hästi: need olid kas tema lähikondsed või siis vähemalt kodukandist pärit inimesed. Laikmaa tihedat naissuhtlust silmas pidades ei pruugi olla vähetõenäoline, et käesolev töö kujutab mõnd Laikmaa lemmikut.