Andrus Johani 1906 - 1941 Vangid. 1934

All paremal: A Johani 34

Andrus Johani lõpetas Pallase 1933. a lennus, mida on peetud üheks tugevamaks ja küpsemaks. Pärast kooli täiendas ta end sarnaselt õpihimuliste omaaegsete noortega Berliinis, Amsterdamis ja Pariisis, kuhu minek muutis paljude eesti kunstnike loomingut. Johani teoseis on olulisel kohal joonistus, eriti hinnatud on maastikumotiivid, milles ilmneb tema rütmistatud kompostioonitunnetus ja teatud maaliline musikaalsus. Johani vankumatu huvi realistliku käsitluslaadi vastu aitas otsustavalt kaasa sellele, et looduslähedane kujutusviis (uusrealism) omandas eesti kunstis 1930ndatel juhtiva tähtsuse. Ühtaegu kirglikult suhtus Johani aga oma kunstis kõigesse – nii maastikesse, poliitilistesse maalidesse kui ka intiimsetesse joonistustesse, Pariisi vaadetesse kui natüürmortidesse. Johani portreelooming näiteks saavutas erilise nüansipeenuse ja psühholoogilise sügavuse. Samas oli tema joonistusanne nii võimas, et 1930ndate kunstielus tõsteti ta kõrvuti Eduard Wiiraltiga. Johani kuulub I Eesti Vabariigi kunstnike paremikku, mis annab oksjoniteosele erilise kunstiajaloolise väärtuse. „Vangid” on autori tollasele perioodile iseloomulik, mahlakas žanrimaali näide. Teos oli eksponeeritud kunstiühingu Pallas XV näitusel 1934. a. Vähe tähendusrikas ei ole selle maali puhul ka fakt, et sarnane saatus nagu tema kujutatud tööl, tabas Johanit ennastki, kes 1941. aastal vangi langes ning hukati. Seda hinnalisemana on vaadeldav Johani särav komeedina alanud ent saatuse tahtel kiirelt lõppenud loometee.