Alo Hoidre 1916–1993 Veneetsia biennaalel. 1962

All paremal: VENEETSIA BIENNALEL Alo Hoidre 1962

See hoogne ja tehniliselt eksperimentaalne abstraktsete sugemetega figuraalkompositsioon on oma aja hea näide ja kaasakutsuv intriig nii mitmeski mõttes. Töö on valminud 1960ndate aastate algul, mis tõid eesti kunsti enam vormiotsinguid ja vabamaid motiivikäsitlusi aga ka võimalusi reisida, olgugi, et reglementeeritult. Just siis said nõukogude kunstnikud võimaluse esmakordselt külastada mainekat Veneetsia biennaali, nende hulgas ka Alo Hoidre. Veneetsias vohas abstraktsionism. Nii sai Hoidre biennaalist inspiratsiooni ja valmis antud töö, mis interpreteerib Ossip Zadkine skulptuuri Rotterdamis "Lõhutud linn" / "Südameta linn" (linnasüda hävis sõjas, andes skulptorile ainest metafoorse teose loomiseks).
Tollane kunst oli maailmauuendustele vastuvõtlik, liikusid ajakirjad, vahetati mõtteid ja otsiti eeskujusid. Pallaslased võisid olnud peitunud ju mingiks ajaks pedagoogitöö ja nõukogude vaimust suunatud maastike ja lillede taha, ent soov kunstis uusi ideid ja mõtteid katsetada ei olnud neist kellestki kadunud. Alo Hoidre õppis Pallases 1938. - 41. aastani graafikat. 1944. aastal töötas ta aga juba õppejõuna Tallinna Riiklikus Kunstinstituudis ja seda kuni 1982. aastani. Just oma loomingu viimasel kümnendil 1980ndatel oleks Hoidre nagu kogu maailma kohustuste ja reeglite taaga suurelt ja avalikult õlult visanud, asudes tegema elurõõmsaid, groteskseid ja ihalustest tulvil figuraalmaale ning abstraktsioone. Tihti ei valinud ta materjalegi, mistõttu võib tema töid leida juhuslikel puitplaatidel, lainepapil ja isegi metallil. See figuraalkompositsioon on vihje Hoidre alatisest ja äärmiselt avatud kunstnikuolemusest. Antud motiivi ainetel valmis tal ka litograafia, mida on eksponeerinud Kumu kunstimuuseum. Maal pärineb Hoidre sõbra ja kunstniku Viktor Karruse erakogust.
(P. Ausman)