Alfred Hirv 1880 - 1918 Natüürmort sõstrakorviga. 1900 - 1910

All paremal: А. Гирвъ.

Hirve 20. sajandi alguses valminud teos on kõige klassikalisem “nature morte”, kus värvirikkuse ja looduse lopsakuse asemel on püütud tabada tõepoolest vaikust, elutute esemete poolt loodud atmosfääri, kus kiirus ja rutt peatuvad ning tajume teatud moel ajatust ning igavikku. Maalil näha olevad viljad ei ole esile toodud värve hõiskavana ning seeläbi erilisest elujõust rääkivana, vaid me aimame nende napist koloriidist nende ajalikkust – peatselt nad kuivavad. Säärased viited surelikkusele pole siiski morbiidsed, vaid mõjuvad ennekõike viidetena sellele, kuidas maal proovib esile tuua aega. Selles vaikuses muutub aeg mingil moel nähtavaks ning tajutavaks.