Aarne Miikmaa 1908-1942 Võrumaa maastik. 1938

Aarne Miikmaa haridustee on haruldane näide Eesti kunstiloost, kus aktiivselt maaliv autor on paralleelselt õppinud kunstiteoreetilisi alasid. Miikmaa alustas juba 14-aastaselt kunstikoolitust Ants Laikmaa juures, kes 1920ndate esimesel poolel oli nii autori kui õppejõuna hiilgevormis. Kaheksa aastat kestnud haridustee järel otsustas Miikmaa aga ootamatult filosoofia ning kunstiajaloo kasuks Tartu Ülikoolis, ent sildu põletamata. 1930ndate keskel on Miikmaa taas seal, kus ta end kõige paremini tundis – “Pallases” Ado Vabbe käe all õppimas. Varane surm 1942. aasta esimestel päevadel ei lubanud vaid neli aastat varem kooli lõpetanud Miikmaa loomingul arvuliselt suureks paisuda, mistõttu tänaseks teatakse eelkõige tema portreeloomingut.
Ometi on Miikmaa üks 1930ndate “Pallase” koolkonna maastikumaali traditsiooni edasikandjaid. Tema rännuretked mööda Eestit Mustveesse, Taeblasse ja mujale tõid kaasa mitmeid romantilis-vaatlevaid töid, kus esiplaanil polnud enam teoreetiline tarkus, vaid maastik ja selle värvid. Siit puudub pingutatud soov ruumi uutmoodi organiseerida ning kõrvale on jäetud liigsed värvivapustused. Selle asemel keskendub Miikmaa sujuvatele üleminekutele ning ettevaatlikule pintslile, kaasaelavale vorminägemisele ja maastikukeele kuulamisele.