Natüürmort ikooniga. 1972

Nikolai Kormašov ning Olav Maran jagavad Eesti moodsa kunsti ajaloos
võrreldavat rolli. Mõlemad on vaieldamatud oma põlvkonna liidrid, kelle
katsetamisjulgus andis tõuke paljudele. Nende tähtsus ja tähendus hakkab
aja möödudes üha reljeefsemalt välja kooruma ning võrreldes näiteks Haus
Galerii eelmistel oksjonitel tutvustatud Jüri Arrakuga ning Leonhard
Lapiniga seatakse neid ikka ja alati eelkäijateks. Nii Marani kui ka
Kormašovi puhul võime rääkida ühest olulisemast pöördest, mida 20. sajandi
Eesti kunstiajalugu on näinud. Ennesõjaaegne hilisimpressionistlik laad
vahetus 1960ndate algul hoopis teistsuguste lähenemistega. Just siit ning
Maranist ja Kormašovist võime hakata lugema maalikeele uuendamise algust.
Kunstikultuuri uuendajatest rääkides mõjub Kormašov ilmselt kõige
maalilisemalt, maalile truuks jäänuna. Kui Olav Marani katsetused viisid
ta kollaažini ning foto kasutamiseni, siis Kormašov nihutas piire
maalikunsti sees. Terve rida tema maale on tänaseks muutunud
krestomaatilisteks näideteks kunstniku võime kohta leida moodsaid, ent
äärmiselt meisterlikke väljakutseid. Tundub tõesti, et Kormašov sisenes
siinsesse kunstiellu valmis autorina, kes suutis mööda sammuda nii
kerglase varjundiga eksperimenteerimispüüdest "iga hinna eest" kui ka
eeskujude ahistavast küljest. Kormašov on alati värske, alati uus, alati
väljapeetud. Tema stiliseeritud figuurid ning vormiuuenduslikud
natüürmordid peegeldavad kunstniku hiilgavat võimet mängida ja avastada.
Nikolai Kormašovi "Natüürmort ikooniga" on äärmiselt iseloomulik näide
selle kohta, mis juhtus maalikunstiga moodsate tuulte saabudes. Kormašov
ei lepi enam tõetruu koopiate tegija või hingestatud maastike looja
rollidega. Oma töödes liigub ta hoopis kaugemale, tungides pealispinna
alla ning katsudes ettevaatlikult seda, mis on asjadele ja olemisele
tuumne, äravõetamatu. Esemed tema natüürmordil omavad vaid kõige
olulisemaid märksõnu ning tähendusi. Detailidesse uppumise asemel suudab
Kormašov välja tuua selle, mis on olemuslik ja seega kõige tähtsam -
selle, milleta ei saa. Kõik ülejäänu on tema jaoks tarbetu dekoor.
"Natüürmort ikooniga" on ühelt poolt suurepärane näide Eesti moodsa kunsti
klassikast, ent teisalt on tegemist äärmiselt tähelepanuväärse teosega ka
Nikolai Kormašovi silmas pidades. Tema maalijapilku on ikka nimetatud
"värskeks" ning õigustatult. Siinses kunstipildis moodustab ta haruldase
erandi, tuues välja legendaarse "vene hinge", kuid jäädes sealjuures
äratuntavalt eestilike maalitraditsioonide käsitlejaks. Argisesse
ümbrusesse asetatud ikoon annab tema natüürmordile veel ühe mõõtme,
lisades maaliuuendusele ka sügavalt hingelise ning mõtliku alatooni. Sest
olemuslik peab tabatud saama.