TEELOLEKUPILDID VOL. 2: 2001–2023

Külli Suitso ootuspäraselt üllatab meid värvi- ja tundeküllase maailmaga, kus õlivärvis moonid, austrite pärlid, päevalille seemned ning loodusmaastikud ja -atmosfäärid, teatraalsed inimkehad peegeldavad kunstniku sisemisi seisundeid, kogemusi ja mõtteid inimeseks olemisest. Aastaid Taanis töötanud kunstnik avab nüüd kodupublikule ukse oma loomeilma eri etappidesse. Haus Galeriis avatav näitus koondab kolm tähenduslikku perioodi: abstraktsed tunde- ja mälumaastikud, intiimse ja eksistentsiaalse kihiga pappkarp-ruumid ning poeetilise, elule oodi laulva Salajase aia seeria.

Näitus Teelolekupildid Vol. 2: 2001–2023 viitab Külli Suitso teekonnale läbi aja ning loob silla tema esimese isikunäituse – 19-aastaselt Tartus Sebra galeriis toimunud Teelolekupiltide – ja tänase loomeperioodi vahel. See tähistab ühtaegu tagasivaadet ja edasi liikumist, pidevat kasvamist kunstnikuna ning katkematut enese ja kunsti avastamist uutest vaatenurkadest.

“Selle näituse idee sai alguse soovist luua sügavam side Eesti kunstiväljaga. Olen pikka aega elanud ja töötanud väljaspool Eestit, kuigi aeg-ajalt osalenud siinsetel näitustel. Tundsin, et on aeg tuua oma tööd kodupubliku ette tervikuma pildina.” Selliselt on kirjeldanud Külli Suitso näituse idee võrsumist.

Suitso on tegelenud peamiselt erinevate sisemiste seisundite ja tajude ning kehalise kogemuse kujutamisega. Tema kunsti puhul on tegu inimese mina- ja keskkonnatunnetuse ning ka elu mõtestamise uurimisega, mida teostatakse aga väga haaraval kujul visuaalses vormis. Suitso loomingu ülevaatenäitus keskendub sellele, kuidas inimene tõlgendab maailma enda ümber ja näeb enda seoseid ümbritseva keskkonnaga. Selliselt tulevad ka esile, mil moel väline ja sisemine maailm omavahel põimuvad ja nende vahelised piirid isegi hajuvad. Mõnikord kõige tavapärasemad asjad nagu pappkarp või taimeseeme kannavad endas tervet maailma. Neile sümboolse tähenduse andmine ja nende maalimine avab võimaluse mõtestada inimkogemust, elus olemist või elu suuremas tähenduses – alates argisest materiaalsusest kuni keha ja meeltega tajutava sisemaailmani.

Näitusel on esindatud kunstniku peamised loomeperioodid: varajane abstraktne maal, pappkarpide sari ning tööd seeriast, mis kannab nime Salajane aed.

Abstraktne periood tähistab Suitso loomingulise tee esimest küpsemisfaasi, mil kunstnik otsis maalimise kaudu kontakti sügavamate sisemiste seisundite ja universaalsete loodusjõududega. Selles loomeperioodis on oluline roll eeskätt loodusel kui metafoorilisel ruumil, kus põud, vihm, tuul ja avarus tähistavad kunstniku sisekaemust. Selle ajajärgu teostes on tajuda mõjutusi 20. sajandi alguse ekspressionismist, kus on tähtis isiklike kogemuste kujutamine sümbolite abil, milleks võivad olla ka loodusjõud. Lisaks on ekspressionismis keskne emotsionaalne eneseväljendus värvide abil. Värv ei ole ka Suitsol mitte objekti loomise vahendiks, vaid iseseisev tähenduse kandja, sümbol psühholoogilisest seisundist või emotsioonist. Sarnaselt (abstraktse) ekspressionismiga ei ole kunstiteoste keskmes kujutatava maailmaga sarnasuse loomine, vaid hoopis emotsionaalse ja tajulise kogemuse edastamine värvide, pindade ja liikumisega. Maalid on üles ehitatud sageli horisontaalselt kihistunud struktuurina, mis viitavad maastikule või atmosfäärile, kuid ilma konkreetsete tunnusteta – justkui mälu või tunde peegeldus läbi värvikihi. Abstraktse ajajärgu teosed lõid aluse Suitso poeetilisele kujundikeelele ning avasid ukse järgnevatele seeriatele, milles on juba narratiivseid elemente.

Pappkarpide sarjas tegeleb Suitso ruumi ja reaalsustaju kihtidega, illusioonide ja perspektiividega. Need teosed küsivad: kas suudame näha oma elu hetki laiemas plaanis või jääme enamasti "oma karpi" kinni, teadmata kui väike see on? Mis on nende maalitud karpide sees: kas lood, mälestused, rollid, kaitsekihid? Teostes on kujutatud inimesi või interjööre, mis asuvad justkui lavastuslikult pappkarpides. Esmapilgul võivad need tunduda intiimsete suletud maailmadena, milles viibija on täielikult haaratud oma kogemusest ja olukorrast. Kui vaataja perspektiiv aga nihkub, ta astub paar sammu tagasi, siis võib ilmneda kuidas kogu maalitud maailm on vaid tilluke lavastus ühes karbis. Iga maal on nagu sissevaade inimese siseilma, mis on ühtaegu varjatud ja haavatavalt avatud. Suitso kasutab talle omaselt tugevaid ja kõnekaid värve, kontraste ja valgusallikaid, et rõhutada psühholoogilist intensiivsust ning lavastuslikku tunnet.

Salajase aia seeria keskendub elu potentsiaalile, tundlikkusele ja metamorfoosidele. See elu potentsiaal avaldub kujukalt selles, et Suitso ei kujuta valminud taimi, õisi ega vilju, vaid hoopiski kompositsioone üleelusuuruses taimeseemnetega. Kuid leidub ka sensuaalne portree austrist, kus austri pärl sümboliseerib häiriva kogemuse metamorfoosi millekski kauniks. Need kõik on sümboolsed vormid, mis kannavad endas vaikset, kuid tohutut elu ja looduse jõudu. Kunstnik on öelnud, et teda paelub seemne vaikne tarkus: kuidas see imepisike osake teab täpselt kelleks kasvada ja millal on sobivad tingimused enda avamiseks. Ja vahel kasvab ta isegi juhul kui tingimused pole kuigi head – see on elu jõulisus ja haavatavus ühtaegu.

Salajane aed on austusavaldus elu tundlikkusele ja visadusele, sisemisele tarkusele, mis ei vaja lärmi. See toimib peidetult, vaikselt, sügaval maa sees, just nagu seeme. Salajane aed kõneleb sügavat isiklikku keelt, kuid puudutab universaalseid teemasid: kasvamine, kaitsetus, ilu, ja kuidas elu alati leiab viisi avalduda, mis juhtub mõnikord väga ootamatul kujul.

Külli Suitso (sünd. 1974) on õppinud aastatel 1992–1998 kunsti Tartu Ülikooli maalioskannas. Ta on osalenud kunstinäitustel nii Eestis kui mujal alates 1993. aastast. Suitso on olnud ka õppejõud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Hetkel elab ja töötab ta vabakutselise kunstnikuna Taanis ning õpetab maali Århuse Kunstiakadeemias.

Tekst: Külli Suitso, Lola Annabel Kass