Silmad pärani kinni

Pilgust võib lugeda paljut – silmade suunamine kaugusesse, nende pööritamine, pilgutamine või kissitamine kombineerituna (keha)keelega võib inimese kohta rääkida rohkem, kui too ehk ise sooviks. Isegi pahandust teinud koerad teavad seda ja pööravad pilgu või katavad selle käppadega, kuigi veidi naiivsemal eesmärgil – nad loodavad niiviisi nähtamatuks muutuda. Indrek Aava näitusel pole pilgud pööratud ega käppadega kaetud, vaid üle võõbatud geomeetriliste ja ruumiliste pindadega. Lisaks vajadusele vahel nii varjata kui varjuda tähistavad siinsed peatud kehad, silmitud pead ja suletud silmad autori jaoks ka sotsiaalset ja sisemist võõrandumist. Inimesed jäävad üksteisest üha kaugemaks nii nutiseadmetesse sukeldumise kui iseenda tühermaadel ekslemise tõttu.

Nagu Stanley Kubricku viimaseks jäänud filmi „Silmad pärani kinni“ puhul viitavad vandenõuteoreetikud sinna peidetud sümbolismile – mida sugugi mitte igaüks polevat võimeline nägema – võib ka Aava töödel leidutavatest detailidest panna kokku hoopis teistsugused personaalsed assotsiatsioonid. Näituse vorm on vahetu ja kergesti seeditav, autori ambitsioonid pretensioonitud ja ehedad, mis selgitab ka tema eelmise näituse „Teistmoodi tegelikkus“ populaarsust külastajate seas. „Seekord kasutasin veelgi enam värve ja raame, millest mõni on lausa buršuilikult barokne,“ kirjeldab autor ise, kuidas taotluslikult ülekeeratud vindid võivad sisu võimendada ja ehk silmigi avada.

Indrek Aava (1977) hakkas maalikunstiga tegelema 2005. aastal Soomes, Järvenpää kutsekoolis, õppides reklaamigraafikuks. Näitustel on ta osalenud alates 2009. aastast ning tema tööd kuuluvad erakogudesse nii Eestis kui ka mujal maailmas - Soomes, Prantsusmaal, Hispaanias, Belgias, Rootsis, Hiinas, Venemaal ja Itaalias.