Põlemine

Loomine näib Siimu jaoks olevat ainuvõimalik eksisteerimise vorm. “Täna on mulle kõige olulisem protsess. Mingi suur keerukas kunst või kunstnikuks olemine ei ole ju eesmärk. Ma tõesti naudin protsessi. Kui üks töö on valmis, hakkan ma tegema uut, sest ma tahan seda protsessi jälle uuesti kogeda, selles energias olla,” räägib Siim Haus Galerii köögis kohvitassi taga.

Jutte Siimuga kunstist, autorist endast, tema skandaalsetest performance'itest 1980ndail ja maalidest täna jätkub hoogsalt ja pikaks. Siim tahab võimalikult täpselt määratleda seda, kuhu ta täna jõudnud on ja mis on tema kui kunstniku jaoks päriselt oluliseks saanud. “Protsess, protsess”, kordab ta. Eluterve huumor on Siimu pärisosa. Kunstikõnelused temaga ei ole keerulised, pigem lihtsad ja muhedadki, pikitud mõnusa eneseirooniaga. Ent loojana on ta sügavuti mineja, läbitunnetaja, perfektsionismi otsija.

Haus galerii näitusel on eksponeeritud Siim-Tanel Annuse viimase perioodi maalid ja äsjavalminud fotoseeria. Tekstuursed, juhusest ja plaanipärasusest kantud lõuendid, faktuursed mikromaailmad ennastületavas suuruses, kusagile kaduvusse keerduvad niidistikud sise- ja väliskaemuste vahel – Siimu maalid on tegelikult lihtsad, nagu kunstnik ise ütleb. See ei ole komplitseeritud filosoofia, kuigi nii võib näida, need on vaated maailmale, mida igaüks omamoodi näeb.

Näituse fotoseeria on aga Siim-Tanel Annuse loomingu suhtes tagasivaatav, puudutades võimu ja valitsemise sümboolikat. Fotoseerial hoiab autor põlevat tulesaua, mis lõikab pilti diagonaaljoonena, saades alguse otsekui määramatust kosmilisest avarusest ning lõppedes kunstniku käes kõigeväelise tööriistana. Siimu enda sõnul on kunstnik vaid vahendaja, kelle kaudu looming tekib. Tema ülesandeks on siinkohal oma tajutava maailmaga kaasa minna, selle tuulte ja tulede hoovusi hoomata, jooni ja värve lugeda, neid lõuendile kanda ning siis õigel hetkel peatuda, et täiuse iseeneslikkus saaks loodule punkti panna.

Tekst: Piia Ausman, Haus Galerii

Siim-Tanel Annus (s. 1960) on maali- ja tegevuskunstnik ning graafik, kes end piire nihutavate performance’itega juba 1980ndatel aastatel kunstiajalukku kirjutas. 1974–1978 õppis ta Tõnis Vindi stuudios, seejärel 1978–1984 kunstiajalugu Tartu Ülikoolis ning 1989. aastal graafikat ERKI-s. Kunstniku näituseid on toimunud üle kogu maailma, ent kõige olulisemateks peab ta Eesti esindamist 47. Veneetsia biennaalil 1997. aastal ning grand prix’ teenimist Nanjingi Rahvusvahelisel Kunstifestivalil Hiinas 2015. aastal.

Meediakajastused:

Siim-Tanel Annus: loomine näib olevat ainuvõimalik eksisteerimise vorm. Õhtuleht, 10.01.2010