Arne Maasik, Armin Kõomägi Otsijad

Esmapilgul üsna ootamatu tandem – fotograaf ja kirjanik – Maasik ja Kõomägi on ühistes fotolavastustes andnud vormi igat loojanatuuri painavale sõnulseletamatule tungile, milleks on lõpmatu tarvidus miskit maailmale öelda, miskit muuta, parandada või lihtsalt elu veidrustele viidata.

Kahe mehe ühisprojekt sai alguse üsna proosaliselt. Kõomägi püüdis leida kirjanduslikku võttestikku ja vahendeid selleks, et muuta kirjaniku peas alalõpmata tiirlevad ebamäärased, ent geniaalsed kahinad selgeltloetavateks narratiivideks. Maasik andis võimaluse kadreerida need narratiivid läbi objektiivi, mis aitas vabalt ja sundimatult lausuda ka neid mõtteid, milleks sõnad väheseks jäid. Tulemuseks on lugu, mis ei olegi lugu selle kõige selgemas kirjanduslikus mõttes ning pilt, mis ei olegi pilt traditsioonilisest vaatenurgast.

Otsustage ise. Fotolavastus pealkirjaga „Otsijad“ koosneb kahest mustvalgete piltide sarjast  - "Juhuslik kohtumine" ja "Uni", millest ühe peategelaseks on üllatavaisse linnaelu hetkedesse märkamatult magama pugenud neiu. Tema harrast und ei näi häirivat miski ning tema tavatu magaminegi ei näi häirivat kedagi. Kas me märkame ise magades, et magavad ka teised – tahaks siinkohal küsida, mõttesse vajuda ja virguda märgates, et kõnnime mööda tänavasillutist ja lükkame enda ees juba pikemat aega valget raudvoodit.
Sarnaseid kummastusi kutsub esile teinegi kangelane, vana mees, keda jälitab valge sportauto, jälitab koduõues, pargis ja proua käevangus. Või on see salamõte, unistus, mida jälitab inimene ise ja lausa niivõrd, et see tema vaikse hingamise kõrval materialiseerunud on?
Kõigele sellele on kindlasti olemas vastused. Meis enestes või autorite pilgus, kuid fakt on see, et neid vastuseid tuleb otsida, nende olemasolu tunnetada ja nende irooniat mõista, kui nad end lõpuks kätte annavad. Ehk siis otsimine selle igas mõtte- ja  pöördevormis võiks olla Maasiku ja Kõomäe näituse märksõna. Kuigi, teisalt –  mida võib märkida üks sõna, mida kumbki neist ju tegelikult ise ja omakäeliselt pildinurkadele kirjutanud ei ole. Ja selles ongi näituse võlu.
Fotoseeriate valmimise juures osalesid veel Rainer Sarnet lavastajana ning Jaanus Valt kunstnik-rekvisiitorina.