MAASTIKUVISIOONID

Kui Eesti maastikumaal otsib oma vaoshoitud koloriidiga ikkagi \"eestlaslikku\", siis Arraku teravad ning vahetud värvivahekorrad otsivad \"üldinimlikku\". Kunstnik ei ole väljenda enam \"isiklikku\", ta ei ole endas kinni. Siin on kõike ja kõiki. Ja igavikuliselt ning alati.

Arno Arraku (1963) kunstnikuks olemine tundub vägagi loogiline ning isegi vääramatu. Jüri Arraku pojana sai ta just isa käest esmased suunised, kuidas maailma läbi värvi vaadata, kuidas elada kunsti nimel ja selle sees. Teine määrava tähtsusega kogemus olid reisid Lõuna-Siberisse 1980ndate aastate algul. Seal kogesin ma esmakordselt looduse puhtust ja tema vabastavat jõudu, ütleb Arrak ise. Toonast kogemust peegeldab ta oma töödes siiamaani. Vaimse surutise tingimustes lahkus kunstnik 1980ndate lõpul Rootsi, veel paar aastat hiljem Kanadasse ning alates 1997. aastast elab ta USAs, olles nõnda üks väheseid \"uue põlvkonna\" välis-eesti kunstnikke.

Kanadas Torontos elades töötas Arrak koos ühe juhtiva trükimeistriga Alan Flintiga. Koostöö tulemusena sündis uus tehnika, mida Arrak nimetab \"akvarelli monotüüpiaks\" ning mis on äratanud tähelepanu nii trükimeistrite kui kunstikogujate seas. Esmalt maalib Arrak siidile akvarellide ning puhaste pigmentidega, kandes saadud kujutise hiljem üle sügavtrükitehnikate juures kasutatavale paberile. Seega saab igast siidimaalist teha vaid ühe koopia. Arraku uus tehnika paneb ümber vaatama meie seniseid arusaamu akvarellist, mida me siiani oleme ikka seostanud vee ja värvide vahelise jutuajamisega. Arraku tööd on tunduvalt jõulisemad ning enesekindlamad. Kui akvarell mõneski mõttes kipub ennast peitma, ütlemata midagi lõplikult ning ühekorraga, siis Arno Arraku teosed tajuvad väga selgelt, et \"looduse vabastav jõud\" on niivõrd terav kogemus, et see vajab ka teravat lahendust.

Arno Arrak uurib oma unenäoliste maastike kaudu ideaalvormide olemasolu võimalikkust. Ometi ei ole tema tööd silmapaistvad vaid vormikultuuriliste uuendustena, vaid hoopis enam: \"ideaalvorm\" tähendab tema jaoks seletamatut energiat, mis juhib inimese \"siit reaalsusest ära\". Ilmselt just Lõuna-Siberist esmakordselt saadud isiklik kogemus sunnib Arrakut ikka ja jälle ebamaiste värvi- ning maastikukombinatsioonide kaudu selle järele püüdma, mida mõistusepärane loogika ei suuda ning mida tavapärane elurutiin alla surub ja unustada püüab. Arrak otsib juuri, kuid need juured ei ole \"kinnitavad\", mingi kindla identiteedi külge aheldavad, vaid vastupidi - Arrak otsib olukordi, kus inimene muutub vabaks ning eemaldub tegelikkusest. Kui Eesti maastikumaal otsib oma vaoshoitud koloriidiga ikkagi \"eestlaslikku\", siis Arraku teravad ning vahetud värvivahekorrad otsivad \"üldinimlikku\". Kunstnik ei ole väljenda enam \"isiklikku\", ta ei ole endas kinni. Siin on kõike ja kõiki. Ja igavikuliselt ning alati.