Mauri Gross Hüpnoos

Mauri Grossi töövahendiks on seisundi nihkega fragmentaalsed õlimaalid ja detailide kaudu pildi sisse minek ja sinna heas mõttes kinni jäämine.

Unenäolistel, sumeda seisundiga maalidel on kindla mõtte ja suunaga figuurid, mis tekitavad vaatajas tunde, justkui oleks ta millestki ilma jäetud, suunates sel viisil ise edasi mõtlema, fantaseerima, seostama, mille tulemusena on tema tähelepanu haaratud ja hõivatud. Pisut vastupidisel meetodil, kuid siiski paeluvalt ja tähelepanu köitvalt töötavad maalid nn kirsisaju-seeriast. Asudes lähemalt uurima tihedat marjamateeriat kaob võime haarata tervikut, üsna ruttu neeldub vaataja vaid ühte marja korraga samas tajudes tervikut. Mõlemal juhul on eesmärk vaataja pildi sisse sugereerida.

Maale vaadeldes ja süvenedes millessegi nii staatilisse tänapäevases elutempos piisab enese usaldusest, et jõuda sammuke hüpnoosi tunnetusele lähemale. Muutunud teadvuse seisundit on võimalik saavutada sõtkudes rattaga füüsilise võimekuse piiril jõudes lihaselisena tulevikku („Püsib sadulas II“), sama seisundi saab poeet unistades õhuliselt illusoorsest pojengist („Kena mees pojengiga“) või keegi kolmas, rüübates suvilas raskelt jahtunud hommikukohvi („Suvilas“).

Mauri Gross (1969) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias lavakujunduse eriala 1997. aastal ning hiljem töötanud EKA õppejõuna. Tänaseks tegutseb ta vabakutselise maalikunstnikuna, kunstniku ja kuraatorina, osaleb isiku- ja grupinäitustel ning erinevates kunstiprojektides, on Eesti Kunstnike Liidu ja Maalikunstnike Liidu liige. Traditsioonilist ja akademistlikku maalilaadi rakendades pühendunud järjepidevusega oma lemmikmotiive käsitledes võtab ta need ikka ja jälle uue nurga alt lahti, et luua tervikut.