Hluhluwe

Maalinäituse fookuses on hävinud/kõdunenud mets. Kunstnik viibis hiljuti inspiratsiooni kogumise eesmärgil territooriumitel, kus sadadel ja tuhandetel ruutkilomeetritel laius põllukultuurina viljeldav, eri küpsusastmes tikksirge mets. Käivitajaks osutus aga hoopis teistsugune loodus – kaugel stilistide ja tehiskeskkonnas navigeerijate maailmast, defineeris Elken uuesti enda autoripositsiooni, milleks said tühermaad ja kivikõrbed.

“Valkjashallid ja indigo-mustad, liigniiskusest hävinud metsamassiivid on loomingulise platvormina vähemalt sama inspireerivad kui tuleroaks langenud öko-katastroofide epitsentrid oma söestunud tukkide armeega. Võin vaimustuda kuivanud, räsitud puunotist, looduse brutaalne eluenergia elab neis vormides oma järel-elu enne lõplikku destruktsiooni ja hääbumist. Side kõiksusega, meid ümbritseva füüsilise substantsi kui „taaskasutuses“ oleva materjali kohalolek võib ootamatult väljenduda mõnes settekivimis – olen näinud kreooli arhitektuuri, kus lubjakivist seinaplokkide läbinisti „abstraktses“ pinnas märkad järsku fossiilset „figuraalsust“, ja miljonid aastad ajalugu on omnipresentselt nähtvaks saanud!

Teelolek nii otseses kui ülekantud tähenduses on minu kui kunstniku autoripositsiooniks juba aastakümneid, sirgete teede kõrval hindan keerulistes urbaansetes struktuurides avalduvat loogikat ja rütmi, looduslike kivikõrbede kõrval näen ülevust ka urbanistlikes konglomeraatides. Abstraktse kunsti võttestikku ülimaks pidava kunstnikuna tahan olla loodusvormidega sarnaste faktuuride/vormide (taas)looja – mitte kopeerija. Kunstniku kujundiloome vabadus ja sõltumatus nüüdismaailmas on mõistagi vaid illusoorne – läbi kultuurimälu tsiteerime-tõlgendame nii ehk teisiti eksisteerivaid kunstikoode, isegi kui indiviididena ammutame eksistentsiaalset sügavust arhetüüpsest kollektiivsest alateadvusest ja usume käekirja ainuisikulisusse.”

Jaan Elken