Rein Kelpman Grosso Modo

2007. aasta järjekorras teise, talvekuise näituse avab Artdepoos pikema näituse(tegevus)pausi järel Rein Kelpman. Kunstnik on paariaastase avalikust kunstielust tagasitõmbumise perioodi jooksul olnud loominguliselt väga tegus, tuues näitusesaali üheksa eri mõõdus segatehnikas maalitud teost, mis on vaatajate ees esmakordselt. Umbes poolte näitusel eksponeeritavate tööde maalimisega tegi kunstnik algust 2006. aastal ning viimase lõpliku lihvi said nad alles käesoleva aasta alguses. Teise osa töödest moodustavad 2000. ja 2005. aasta vahel valminud maalid, mille eksponeerimiseks tundus praegu õige aeg olevat.
Näituse pealkiri ”Grosso modo” (ladina keeles  ligilähedalt, üldjoones) on kunstniku endi sõnul valitud huupi selle omapärase kõla järgi, kuid see ladinakeelne väljend võib ka anda raskesti ligipääsevate abstraktsete maalide mõistmiseks kaudse vihje. Kelpmani tööde puhul polegi tegelikult esmatähtis teoste taga peituv temaatika ja sisu, vaid sisusse kätketud vorm. Galerii hallide betoonseinte vahel mõjuvad aukartustäratava suurusega maalid nende intensiivsest värvigammast hoolimata sugestiivselt ja rahustavalt. Galeriisse sisendes hoomab silm esmajoones ruumi otsaseinas rippuvat pea seina suurust leekivpunast maali, omades oma jõulise koloriidi ja horisontaalsete-vertikaalsete joontega vaataja üle tugevat mõjujõudu.
Maalimine on Kelpmani jaoks eelkõige protsess, meditatiivne tegevus. Oluline ei ole niivõrd tulemus, mis maalimise käigus sünnib, vaid maalimine kui toiming. Võib öelda ka, et igikestev toiming, sest lõpetatud maale on Kelpmanil vähe. Kui õige tunne peale tuleb, võtab ta aastaid nurgas seisnud töö ning jätkab pooleli jäänud maalimisprotsessi. Mõned raamatutes või näitusekataloogides publitseeritud teosed võivad aja jooksul olla läbi teinud transformatiooni. See on ka üks proosalisi põhjuseid, miks Kelpmani maalid tavatult rasked on - pastoosseid värvikihte võib üksteise peale olla kantud kümneid ja kümneid. Maalide ruumiline reljeefne pind tekitab tunde, justkui töötaks maalikunstnik skulptori atribuutidega. Näitusel ringi vaadates tekib vastupandamatu tahtmine maalipinda võimalikult lähedalt uurida ning maale oma käega katsuda, tunnetada maali faktuuri kaudu teosesse kütketud emotsiooni. Oma geomeetrilis-abstraktsete tööde maalimisel rakendab iseõppinud kunstnik eksperimentaalseid värvi- ja vormilahendusi. Väljapääsu maalikunsti värvimaailma piiratud väljendusvahenditest on Kelpman leidnud kollaažimeetodi kasutamises, installeerides värvikihtide vahele metalli- ja puidutükke. Kelpmani otsirännakud materjalimaailmas ei ole veel kaugeltki lõppenud.