August 1991, taasiseseisvumine! Haus Galerii näitus teeb vaate just selle kümnendi kunsti, tuues välja mitmete eesti nimekate autorite teosed, millest igaühe valmimise aasta algab 199...
Tekst: Eero Epner
1990ndad olid kunsti jaoks keerulised ajad: kõik muutus. Eelmisel kümnendil õitses maalikunst, uusi maalikunstnikke kasvas peale ning võis tunduda, et kõik tahavad saada maalijaks – või siis vähemalt vaadata just nimelt maalikunsti.
Uute aegade saabudes lõi see kõik pealtnäha justkui vankuma. Värsked tuuled tõid kaasa huvi uute tehnikate, stiilide, laadide ja süžeede järgi. Vana hea maalikunst hakkas korraga tunduma vanamoodsana, justkui pommina tuleviku poole kihutava jala otsas. Tekkisid leerid ja tillukesed kodusõjad ning nagu sõdades ikka, hakati ühel hetkel rääkima isegi maalikunsti surmast. See, mis alles mõned aastad varem oli elujõulisem kui kunagi varem, kuulutati järsku kõduks. Selle asemele tulid videokunst, installatsioonid, nn bad painting, fotograafia, performance-kunst ja nii edasi.
FOTOGRAAFIA
DeStudio, Herkki-Erich Merila
Fotograafia tegi tähelepanu ja staatuse mõttes läbi vastupidise teekonna võrreldes maalikunstiga. 1980ndatel tegutsesid fotograafid kunstisaalidest väljaspool omaette klubides ning kunstina fotot ei aktsepteeritud. Ent 1990ndatel muutus kõik. Sellel oli palju põhjuseid, kuid peamiselt tuleb esile tõsta DeStudio (Herkki-Erich Merila ja Peeter Laurits) näituseid 1990ndate esimesel poolel. Suurte ja jõuliste töödega esiletõusnud DeStudio ei lähenenud enam kitsalt fotograafiale, vaid pildile kui säärasele ning ajastul, mil kõik oli pidevas muutumises, tõdesid nad, et tervikut enam ei ole. Sel põhjusel ehitasid nad oma töid üles sageli fragmentidest, nende teosed on justkui esmalt kildudeks pihustunud ja siis uues koosluses tagasi kokku kleebitud. Lõhenesid mitte ainult pildid, vaid ka identiteedid – DeStudio üks tuntumaid töid kujutab Merila ja Lauritsa autoportreed, ent tervikliku näo asemel näeme killustunud kollaažmina.
Samas olid nii Merila kui Laurits väga hästi kursis ka fotograafia erinevate tehnoloogiliste lahendustega. 1980ndatel eksperimenteerisid mõlemad pinhole fotoga, mis mõjub unenäolise ja poeetilisena. Merila alustas juba siis uutmoodi kehakujutusega, mis alles 1990ndatel jõudis ka teiste autorite loomingusse – ta kujutas meesakte ning sulni poseerimise asemel näeme inimkogusid abstraktses keskkonnas.
GRAAFIKA
Siim-Tanel Annus, Leonhard Lapin, Raul Meel, Silvi Liiva
Graafika oli alates 1960ndatest püsinud ühtlaselt kõrgel tasemel ning ei kaotanud oma kõrgeid nõudeid ka 1990ndatel. Siim-Tanel Annus, Leonhard Lapin, Raul Meel ja Silvi Liiva olid juhtivad graafikud juba varem, kuigi igaüks neist lähenes kunstile omamoodi. Lapini külluslikus loomingus leidsid oma koha mh maailma müüdid – käesoleva teose kaanepilt on Kreeka mütoloogiast, kuid Lapinile omaselt tõlgendatud ühtaegu kontseptuaalselt ja samas kergelt erootiliselt. Raul Meele kontseptualism oli juba ammu äratanud laialdast rahvusvahelist huvi. Rütmistatusest ja kordustest sündivad tähendused, mis ühtlasi on poliitilised – Meel kasutab Eestiga seotud kujutisi –, püsisid aktuaalsed ka 1990ndatel.
Silvi Liiva oli seevastu pealtnäha poeetilisem, kuid ühtlasi on tema töödes ka teatav tõsidus ja isegi tumedus. Õrnade kujundite keskel rulluvad lahti filosoofilised vakatused ning hoiakud.
Annuse lehed on loodud Jaapani reisi ainetel. Jaapan on Eesti kunsti jõudnud varemgi, näiteks Evald Okasel on mitmeid Jaapani-ainelisi graafilisi lehti, kuid Annus on üldistavam ja abstraheerivam. Ta ei dokumenteeri reisimuljeid, vaid leiab mingi suurema tõe ja äratundmise, mis haakub ühtlasi tema enda sisemiste otsingutega.
VIDEO
Jaan Toomik
Uue ajastu uueks kunstižanriks sai videokunst ning selle olulisimaks autoriks Jaan Toomik, kelle looming äratas koheselt enneolematut rahvusvahelist tähelepanu. Tema tööd kuuluvad täna mitmetesse erakollektsioonidesse ning muuseumite kogudesse üle kogu maailma. Sarnaselt Raul Meelele mängis ka Toomik sageli korduste ja pealtnäha juhuslike kokkusattumiste võimendamisega. Südamelöökide ja kirikukellade ühendamine oli Toomikule iseloomulikult ühtaegu eksistentsiaalne ning sakraalne, kahe sedavõrd fundamentaalse mõõtme ühendamine, kuid seda kõike näruse argipäeva kontekstis. Mõnes mõttes võiks teda võrrelda isegi Dostojevskiga: poris lebades vaadata tähti…