Unistuste konsentratsioon ühte ühikusse, näiteks majja. Koondumine millesegi, mis oleks füüsiliselt olemas. Uus või vana, linnas või maal. Maja on inimese omand, paik, kus saab puhata ja unistada, hommikuti kohvi juues näiteks.

Lehitsedes vanavanemate fotoalbumit, hakkab silma, et nende ehitatud majad – nimetame neid nende unistuste kogumiks – on tänapäevase seisuga aegunud, lagunenud, vanad aiad sammaldunud ja ära vajunud. Neid ennast ei ole ka enam meie hulgas. Kui seda aega korrutada kahega, siis võib vaid aimata, mida mõtleb näiteks minu pojapoeg, kui ta kunagi mu fotosid peaks lehitsema. Arvatavasti küll digitaalselt.

Sõna unistus sisaldab sõna uni, unes nähakse und, kes näeb, kes ei näe, kelle uned on värvilised – see pidavat ka arendatav olema –, kelle omad must-valged. Uned ei ole reaalsed, vaid rohkem nagu mentaalsed seisundid, mis jäävad mõnikord kummitama. Pildid, mis jäävad unedest meelde, võivad võtta ka reaalse vormi, maalina näiteks.

Palju on räägitud meedias unistuste kommertsialiseerumisest, nii nagu on kruvikeerajate komplektis igale otsikule ettenähtud kindel vaste, eesmärk jne. Umbes nii pragmaatiline peaks siis olema ka unistuste kogum: lihtne, konkreetne, praktiline, füüsiline.

Kui elevant sööb taluaias kapsaid, kas see on päris või on see uni, või miks mitte kellegi unistus? Tegelikult on see tõestisündinud lugu, kus üks tädi helistas päästeametisse ja teatas, et tema aias sööb elevant kapsaid. Hiljem selgus, et tsirkusest, mis linna külastas, oli üks elevant plehku pannud ja nagu selgus, ei öelnud ta ka teepeale jäänud toidust ära...

Kolimine kui inventuur, liikumine punktist A punkti B, ruumi mõõtmed, valgus, esemed valguses, kõik on veidi erinevad kahe koha vahel. Mida võtta kaasa, mida mitte? Kui kolida näiteks samas majas korrus kõrgemale, palju muutub siis hommikupäikesest tuleneva valguse langemine kohvikruusile? Umbes kakskümmend rohkemat sammu igapäevaselt, et keerata võtit koduukse lukuaugus.

Lõpetuseks, kõik need mõtted ja seosed tekkisid mul umbes aasta jooksul, kui elasin rohkemal või vähemal määral läbi eelkirjeldatud situatsiooni: kolimine, vana maja, uned, hommikukohv ja kunagi ammu ka elevant, kes sõi kapsaid.

Alvar Reisner