IGATSUSE HOIDISED ehk ÕUN ja AKT
                                  
Kohmetus on kaunistav ja üllas. Kohmetus, milline on sarnane sellele tundele nagu prooviks kikivarvul mööda habemenuga kõndida – teades täpselt, et maha astudes võiks südamerahuga palju hõlpsamalt edasi minna. Metsloomad veel valdavad seda illusioonidena paistma loodud teemanti, lihvitud kulgemiskunsti. Kohmetuda väärikalt, tardunult ja end kogu täiuslikkuses eksponeerides. Silmapilk hiljem on ta kadunud. Iga ta sööst on tehtud nagu viimane. Kogu hingest, kogu jõust ning alalhoiust. Peab tunnistama, et metsloom teab väga hästi, kui kaalukas võib olla silmapilk/silmapilt, selle jooksul otsustatu ning kordasaadetu. Kõigi selle silmapilgu tunnistajate jaoks.
MATS ÕUN on võtnud seda silmapilku pildistada. Ta on võtnud ette ning harutanud elu nagu kellavedru spiraalipidi täiesti lahti ja siis uuesti kokku tagasi kerinud. Tema (foto)kunstnikuna üksi teab, kas ja kui mitu korda vedru pihust lendu läks, sundides otsast alustama.        
Teatrikunstnikult võiks lausa oodata, millal ta lavastama, näitlema, muusikat kirjutama hakkab. Seepärast võiks pealiskaudselt ning tema piltidesse pilku heitmatagi öelda lihtsalt, et lavastatud on hetked, kus vaataja jaoks on kõik, mida ta ootab kandikul olemas. On valgus ja vari ning perspektiiv ja kompositsioon ja kõik need muud asjad samuti, mida arvustajad, kriitikud ja igasugu udukontseptualistid ka mustaga mustale kirjutatuna kohe üles leiavad.

IGATSUSE HOIDISED saab öelda selle näituse väljapaneku kohta seepärast, et neil piltidel on hetked, mida vaataja oskab väga selgelt paigutada. Paigutada enda jaoks kahte karpi – ühte need, millist tahaks kunagi kindlasti kogeda ning teise need, mida ilmselt enam tahtma ei kipu. Täpselt nõnda nagu igasugu hoidistega. Ühele maitseb õunamoos tükkidega ja hapukamalt, teisele želeena ja pigem magusalt. Näituse piltidel on just niisugused väga eriilmelised, kuigi pealtnäha ühesugused hetked. Võib oletada, et autor kõnetab siin vaatajat mitte OMA lugusid jutustades, vaid meile MEIE ENDI lugusid meelde tuletades. Võibolla on tuhandest poisist ainult ÜKS kunagi elus liuvälja kõrval lumehange otsas istudes oma pihkudesse hingekuuma õhanud ning kallima uisusaabastes külma saanud varbaid huultega soojendanud. Täpselt samasuguse tunde võib luua ka mõni hoopis teistsugune viiv elus, mis ei pruugi korduda ühe inimese elus, jääb aga korduma inimeste mälus või ulmades.      
ÕUN ja AKT on olnud ateljees ning kogu protsess käinud nagu pildistamise ajal ikka. Pehmeid varje loov valgus täidab ruumi, silm vajub kinni või suu lahti ja kaamera klõpsub. Lõpuks jõuavad välja valitud kaadrid vaataja ette. Ent miski paneb siiski vaataja seisma ja kutsub pildi sisse, nagu tuttav proviisor oma hea sõbra apteegi tagaruumi. Mis neis hoidistena kaanetatud igatsusepiltides siis pilku püüab? Arvatavasti ausus. Tabamine on viiv silmapilgust, muu on ette- ja järelvalmistus. Just ette- ja järelvalmistust on käimasoleva sajandi näitustel miskipärast piiramatult näha, ent see silmapilk, mis meie teadvuses pildina kohta otsib, jääb ära tundmata, möödub tabamata. Silmapilk, mille jooksul metsloom ohtu silmates tardub, on ajamõõtjaga mõõdetamatu, nagu on mõõdetamatu ka elujanu, mis oma suuruses kõigisse juuspeentesse soontesse tegelikult mitte kuidagi mahtuda ei tohiks.
      
KAKSKÜMMEND AASTAT TAGASI istusime kolmekesi – mina ja teatrikunsti tudeeriv Mats Õun maalikunsti õppiva Valev Seina vitraažiateljees, vana okkarohelise puumaja rõskes kivikeldris. Võtsime napsi ja kuulasime Jim Morrisoni. Mäletan, et Mats ütles toona: “Pole vahet missugusena meie maailma ette kujutame. Tähtis on osata seda neile, kes iga asja peale kohmetuvad, lihtsalt ja arusaadavalt taasesitada.”

Kas kunst peab kohmetuma panema? Tõesti ei tea. Antud näituse väljapanek seda ei tee, sest õnneks pole autoril ilmselt sellist eesmärki olnud. Maailm nendel fotodel on arusaadav ning lahti seletatud, nagu armsama varvaste pihus soojendamine, mille mõistmiseks võib seda tunnet kogeda ka ilma varvastele hingesooja õhkamata. Kujutlusvõimet peab olema ning selgus selles, mis sulle meeldib. Muidu jäädki rikkaliku riiuli ette seisma ja nuputama, mida võtta – magusat või haput.

Hannes Võrno
kunstnik