Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 13.10.2011-18.11.2011

Tiina Tammetalu

Capriccio Mediterraneum

Näituse pealkiri "Capriccio Mediterraneum" (Vahemere capricciod) on antud ladina keeles, viidates Vahemeremaade kultuuriliselt ühtsele algupärale.
Nagu capriccio-vormi puhul tavaks, on tõlgendusvõimalused laiad (capriccio – kapriis, tuju; muusikas – lõpetatud väikevorm, mis tehtud lõbu ja rõõmu pärast, tihti mõnd maad või paikkonda kirjeldavana). Autor on koondanud selle pealkirja alla tema poolt teatud geograafilise piirkonna mitmetes eri punktides piiritletud ajavahemiku (2010–2011) jooksul kogutud eriilmelised maastiku-, meeleolu-, atmosfääri- ja värvikogemused.

Miks akvarell?
Mitmel põhjusel. See vee-värvi-õhu-tehnika kannab endas kergust ja õhulisust, minu jaoks praegu nii vajalikku vaheldust pärast pikka maaelemendiga mässamist “Eesti maastike” sarjas, mis on olnud raske ja suuremahuline nii ajas, formaatidelt kui ka kilogrammides mõõdetult. Ma tahtsin puhata. Ja puhkust ma akvarellis leidsin.

Kapriis? Kahtlemata! Raskuse vaimust väsinud maalija kapriis, vajadus värske hingamise järgi, mis tõi ühel hetkel äratundmise, et just akvarellis on õnnelikul kombel olemas see maalitehniline ekvivalent, mis sobib vahemerepiirkonna ainukordse, kõigist teistest paigust eristuva iseloomu maalidesse tõlkimiseks.

Mu enese jaoks pole vist tähtsusetu seegi, et tegelikult on akvarell maalitehnikana varaseim, mida olen õppinud. See on vundament, millele kõik järgnev on ehitatud. Minu esimeseks akvarelliõpetajaks oli mitmete aastate jooksul Silvia Jõgever, pallaslasest kunstnik, kes 1970ndate esimesel poolel õpetas Tartu Lastekunstikoolis. Edasi, juba Tartu Kunstikoolis, jagasid oma akvarellialaseid tõekspidamisi kunstnikud Alfred Kongo, Harry Pudersell jt, kelle käe all mul kuni 1980ndani oli au õppida.
Suur tänu ja kummardus minu poolt neile kõigile.

Ei vaja vist rõhutamist, et igal õpetajal oli oma tõde, tihti lausa risti vastupidine eelmistele. Arvan, et see totaalse suhtelisuse demonstratsioon nende jõuliste suverräänsetest kunstnikest õpetajakujude näitel oli mulle kui õpilasele parim, sest andis vabaduse valida ja arusaamise, et maalis, sh akvarellis on peaaegu kõik lubatud. Ole vaid mees ja kehtesta ise omaenda reeglid!

Edasi tuli juba ERKI-aeg, 1980ndad, õli- ja monumentaalmaal, kus akvarell (eriti just fresko puhul) materjalina pigem abistavasse, so kavandamisperioodi tehnilisse arsenali taandus. Pärast lõpetamist, 1990ndate algusest oli episoodilisi sutse, nõnda, et kahe aastakümne jooksul kogunenud vesivärvitööde pakk on kõrge, kuid enamasti pigem sahtlisse tehtud. Ei olnud seni lihtsalt sisemist vajadust selle tehnika asjust midagi suuremat teha. Või polnud ma veel oma muusat leidnud.
…kuni kohtumiseni Mediterraneumiga.

Tiina Tammetalu
 

< tagasi