Ungari fotograafia edukust esindavad kogu maailma fotograafiaentusiastide silmis viis nime: André Kertész [Andor Kertész], László Moholy-Nagy, Brassaï [Gyula Halász], Martin Munkacsi [Márton Munkácsi] ja Robert Capa [Endre Ernő Friedmann]. Nende viie mehe fotod on garanteerinud endale edu igal pool maailmas ning võiks öelda, et nende tööd defineerivad perioodi kahe maailmasõja vahel. Ent samal ajal on Ungari sõjajärgsest fotokunstist vähe teada, sest pärast Teist Maailmasõda peatus Ungaris poliitilistel põhjustel protsess, mille raames võis Ungari fotograafiat käsitleda maailmafotograafia taustal. Uued fotokunsti arengusuunad, mida võis näha mujal maailmas, ei jõudnud Ungarisse või jõudsid sinna alles pika viibimisega. Nii mõneski mõttes arenes Ungari fotokunst isolatsioonis. Alles pärast poliitilisi muudatusi aastatel 1989-1990 saab rääkida Ungari fotograafia reintregratsioonist maailma fotokunsti. Kuid siiski oli progress 1990ndatel kiire, suuresti tänu varasematele jõupingutustele subkultuuri kontekstis 1970ndatel ja 1980ndatel. Hoolimata suhtelisest isoleeritusest, saavutasid mitmed Ungari fotograafid oma töö eest kõrget tunnustust. World Press Photo kuldmedalid võitsid László Fejes 1966ndal, László Török 1972 ja Imre Benkő 1975ndal ja 1978ndal aastal. Imre Benkő, Tamás Féner, Gábor Kerekes, Péter Korniss ja Lenke Szilágyi ühiskonna-teemaline fotograafia näitab, kuidas erinevaid teid pidi oli võimalik luua kõrge kunstiväärtusega pilte – seda mõnikord ka „ametliku“ kunstipoliitika vastu välja astudes.

Näituseks on valitud töid 1956ndal aastal loodud ning Ungari kõige suurema fotograafia-alase assotsiatsiooni - Ungari Fotograafide Liidu – liikmetelt. Pildid esindavad Ungari kaasaegse fotograafia viimaseid arengusuundi ning erinevate fotograafide  ideesid, mis baseeruvad Ungari fotokunsti traditsioonidel. Valitud tööd demonstreerivad ka integreerumisprotsessi rahvusvahelise fotograafia arengusse.
 
Zsolt Péter Barta, Imre Drégely, Aliona Frank, Sándor áron Károly ning Károly Minyó Szert looming järgib Ungari eksperimentaalfotograafia algallikaid. Siiski on enamik töid teostatud 21. sajandi meetodeid kasutades. Teisest küljest näitavad Lenke Szilágyi, Tamás Dezső, Tivadar Domaniczky, Zsolt Szamódy ja Zoltán Vancsó fotoreportaažid klassikalise fotožurnalistika püsimajäämist.

Zsolt Péter Barta X-Code seeria on juba eelnevalt suurt edu pälvinud CodeX-sarja edasiarendus. Esimene seeria põhines traditsioonilisel must-valgel tehnoloogial, suuremõõtmelised tööd paljastasid hulgaliselt üksikasju meie mööduvatest eluhetkedest. Vastukaaluks sellele on seeria jätk teostatud digitaalses fotograafias. Kuigi tehnoloogia oleks võimaldanud valida suuremat pildiformaati, kujutas Péter Barta Zsolt oma temaatikat väiksemates formaatides, et neid vaatajast mitte võõrandada.

Kontrastina püüab Imre Drégely oma fotode teemasid just vaatajast kaugemale viia – seda teeb ta läbi multiplikatsiooni, mille käigus tema poolt valitud ruumid ja teised kujutatud objektid transformeeruvad märkideks ning sulanduvad matemaatilisse maailma. Tema fotodes domineerivad ühed ja samad visuaalsed jooned, hoolimata kujutatavast temaatikast. Tema fotoseeriat võib pidada tähtsaks kaasaegse Ungari fotokunsti osaks, mis näitab, kuidas digitaalne fotograafia mitte ainult ei esinda tehnoloogilist nihet vaid mõjutab ka meie suhtumist fotokunsti olemusse.

Aliona Frank’i pildid on loodud sama portreteerimistundlikkusega mis kajastub kõigis tema fotoseeriates. Tema kunstis on oluline visuaalse individuaalsuse kujutamine – kas läbi portreede mis vihjavad portreteeritavate tegevusalale või siis läbi lihtsa silueti mis toob teadvusse ning ka silme ette selle inimese tema kontekstis.

Digitaalsel tehnikal põhinevad Sándor áron Károly ajaloolised töötlused on suurepärane näide sellest, kuidas tänapäeva digitaalajastul on võimalik kasutada Esimese Maailmasõja aegset (tehnoloogilist?) protsessi nii, et tähtsustatud on just nimelt fotode sisu. Pärast digitaalset käsitlust saavad tema piltidest võltsdokumendid, loodud erinevate arvutiprogrammide abil – mis siis saavad oma autentsuse Károly poolt läbi ajalooliselt välja töötatud ilmutusprotsessi.

Károly Minyó Szert’i sari nimega Kaksteist Bagatelli kasutab juba valmis olevat materjali. Need fotod põhinevad negatiividel, mis on sattunud kunstniku kätte kodudest majakraami ära vedamise käigus. Alles siis saavutasid need pildi vormi, kujutades endast midagi foto ja maali vahepealset; said maailmaks, mis põhineb teatud stiililistel tunnusjoontel ning mis on omane kõigile Minyó Szert’i fotodele.

Mis puutub Tamás Dezső dokumentaalfotodesse, siis pole erilist vahet kas need on tehtud Ungaris, Bosnias või Hertsegoviinas, kuna Dezső noore loomingu kõikidesse aspektidesse kuulub tema unikaalseks signatuuriks kujunenud fotograafiline perspektiiv. Tema fotod peegeldavad humanismi, mis keskendub inimväärikusele. Tema fotod on reaktsioon kõikjal maailmas toimuvatele sündmustele. Tema tööd on ülemaailmse tuntusega ning ta on saanud kõrge rahvusvahelise tunnustuse osaliseks.

Tivadar Domaniczky Budapesti juudi kogukonna elu kujutav fotoseeria pole päris pretsedenditu. 1980ndate aastate algul avaldas Tamás Féner samalaadse albumi – mida selle aja kultuuripoliitikud ära keelata püüdsid. Kui Féner’i tööd põhinesid kultuurilisel antropoloogial, siis Domaniczky sarjas on rohkem rõhku pandud selle esseistlikule olemusele – mida ta ikkagi individualiseerib, sinna oma subjektiivset seisukohta sisse põimides.
 
Nagu Zsolt Péter Barta, lõi Lenke Szilágyi oma Cinetrip-seeria kasutades digitaalset tehnoloogiat alles pärast keerukat traditsioonilise must-valge foto protsessi läbiviimist. Seeria kujutab sündmusi ühes Budapesti ööklubis – kus pidulised tantsivad ning vahupeol juttu ajavad. See oli autori esimene sellealane ettevõtmine. Tema fotod on pigem nägemuslikud, loodud ruumid kui pildilised dokumendid.

Zsolt Szamódy pildid kujutavad Indiat, idaeurooplastele, kes seda maad vaid fotode järgi tunnevad. Kujutuslaad on ebaharilik. Sarnaselt 19nda sajandi reisivatele fotograafidele, kujundas Szamódy need pildid kindlas esteetilises laadis, millest on saanud tema signatuur. Pildid pole mitte India ühiskonna kirjeldused vaid pigem autori isiklikud visuaalsed kogemused, milles väljendub eelarvamusteta meeleheide, vaesuse esteetika ning universaalne inimeksistents.

Zoltán Vancsó fotod ei ole loodud mingis teatud piirkonnas või äratuntavas teemaringis. Tema pildid on mosaiigikillud subjektiivsest dokumentaalsest fotograafiast. Need on ainulaadsed fotod mida saab kokku köita vaid lõdva traagelniidiga. Tema fotolooming räägib nii inimestest kui keskkonna mõjudest – kasutades vahendeid mida pakub dokumentaalfotograafia.


Kunstnikud:
Barta Zsolt Péter (X-code – X-kood)
Drégely Imre (Digital Multiply Serie – Digitaalse multiplikatsiooni seeria)
Frankl Aliona (Pictures - Pildid)
Károly Sándor áron (Digital Base Historical Serie – Ajalooline seeria digitaalsel baasil )
Minyó Szert Károly (12 FillipSerie – 12 Fillip seeria)
Szilágyi Lenke (Cinetrip serie – Cinetrip seeria)
Dezső Tamás (Sandjak serie – Sandjak seeria)
Domaniczky Tivadar (Jewish Community of Budapest – Budapesti juudi kogukond)
Szamódy Zsolt (Hidden smile of India – India varjatud naeratus)
Vancsó Zoltán (Still Images 1997-2005 – Tardunud pildid 1997-2005)