Nimi Arrak on nii mitmelgi moel saanud mõneti sümboolseks Eesti kunstipildis. Ilmselt ei saa pahaks panna, kui see ka siinkohal seostub eelkõige Jüri Arraku ja tema eksimatult omanäolise loominguga. Ja kuigi põhjust Jüri Arrakust seekord pikemalt kõneleda ei ole, on seos Arraku ja Arraku vahel siiski olemas ja vägagi lähedane.  
Kunstnik Jüri Arraku poeg Arno Arrak on sündinud 1963. aastal Tallinnas. Oma esimesed kunstialased teadmised sai ta just isa käest. Arno on end hiljem täiendanud erinevatel kursustel Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, Peterburis ning ka Torontos.
1980ndate lõpul lahkus kunstnik Eestist. Esmalt elas ta Rootsis ja seejärel Kanadas ning USA-s, kus resideerib ja töötab kunstnikuna ka praegu.

Loojana teeb Arno Arraku eriliseks tema omalaadne töömeetod.  See on eriline, autori enda pool väljatöötatud maalimistehnika, mida võib nimetada akvarell-monotüüpiaks ja mis on oma värvisulavuse, tehnilise peenuse ja puhtuse poolest äratanud arvestatavat tähelepanu.  
Näitus “Õhtumõtisklus” presenteerib ainulaadset akvarell-monotüüpia tehnikat täies mahus, välja arvatud üks eksperimentaalne kahest eraldi osast üheks mõttetervikuks seotud õlimaal, mille autor maalis vahetult enne näitust Eestis ja mille värvikiht veel värskusest õhetab. Enamik näitusel osalevad töid on aga valminud paari viimase aasta jooksul, jäädes süvenema Arno Arrakule omase meditatiivse mõttelaadi varjutagustesse.

On inimesi, kelle jaoks maailma mõtestamine läbi kunsti on vajadus, on neid, kes teevad seda kunsti luues ja neid, kes teevad seda vaadates. Arno Arrak kuulub esmalt esimeste hulka ja on öelnud: “Pärast pikka pausi tekkis tunne ja tahtmine taas tõsisemalt maalikunstile pühenduda. Seekordse näituse inspiratsiooniks on olnud paljud meditatsioonid Oregonis ookeani kaldal istudes, jälgides taeva liikumist ja muutumist, samuti  Eestimaale omased kauakestvad ja emotsionaalsed loojanguvärvid.”

Niivõrd kui autor end loodusest inspireerida laseb, ei ole tema akvarellmaalid siiski vaid üksnes üksteisesse sulanduvad värvipiirid, mis loovad maastikke, päikesetõuse, loojanguid, vihmaseid pilveviirge või kuumaõhkavast päevast jahtuvaid õhtu punavaid kaugusi. Värvid ja maastikud on kunstniku jaoks üksnes vahend avamaks sügavamaid sisemisi mõttemaailmu, kaemusi enesesse läbi nägemuslikult kauni looduse. Kunstnik püüab tabada teed, mida mööda jõuda sügava hinge harmooniani, püüab tabada teed, mida kõndida läbi erinevate hingeseisundite ja mille suund võiks olla vaid maailmaga ühtesulav rahu kusagil mõõtmatus kauguses. Rahu, mida õnnestub püüda vaid hetkeks ning mis läbi ilmade, meeleolude ning tunnete on ühteaegu niisama üürike ja näiline kui ka püsiv ja tõeline. Just nagu hetk, mis  päevaveerel võib olla täna ootamatult pikk ning homme näida vaid viivuna.