Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 16.12.2008-30.01.2009

Malle Leis

Out of the blue

Malle Leisi on peetud Eesti popkunsti üheks alustalaks. Just tema selged ja rõõmsad värvipinnad, optimistlik muretus, suured kujundid ja nooruslik uljus olid need, mis rajasid teed siinsele popkunstile. Ometi – nagu ka paljude tema kolleegide puhul – ei olnud Leis sugugi võlutud samadest asjadest, millest Lääne autorid. Teda ei inspireerinud kaasaegne tehiskeskkond, urbanistlik miljöö, kõige kaubastumine või popkultuuri invasioon. Juba 1960ndatel keskendus Leis ikka ja jälle hoopis selle kõige vastaspoolele – loodusele, harmoonilisele maailmale, elava käepuudutusele.

Eesti kunstiajalugu on oma vanemas osas ennekõike looduskujutuse ajalugu. Kui panna üksteise kõrvale Konrad Mägi, Nikolai Triik, hiline Ado Vabbe, Aleksander Vardi, Johannes Võerahansu, Eerik Haamer või Richard Uutmaa, siis näeme, et nende peamotiiviks on alati loodus. Vahel rohkem, vahel vähem on seal näha ka inimest, kuid oma peatuumas keskendub ta (kodumaise) looduse imetlemisele impressionistlikus värvikastmes. Öeldakse, et 1960ndad tõid siia murrangu. Üles oli kasvanud põlvkond, millel ei olnud enam niivõrd tugevaid juuri Eesti taluühiskonnas ning nende lapsepõlv oli möödunud mitte nurmedel ja lambakarjas, vaid trammidega sõites ning agulites turnides. Nende maailmapilt oli hoopis teine ning seetõttu tulid ka nende töödesse hoopis teistsugused väärtused.

Ometi on nii Leisi kui ka mitmete teiste puhul märgata, et nad tunnevad linliku tehiskeskkonna suhtes teatud võõristust. Nii jätab näiteks Rein Tammik korduvalt erinevad tehnoloogilised elemendid roostetama keset haljendavat niitu, vastandades sedamoodi inimvõõra ja elulise. Ja ka Malle Leis ei vaimustu kunagi masinatest, vaid kannab enda loomingus järjepidevalt edasi vaimustumist loodusest. Ometi on ta oma lähenemises tõepoolest teistsugune kui kogu varasem Eesti kunstiajalugu. Tema rõõm on selge, kujundid klaarid, ta ei häbene ega loorita, vaid on otsekohene, isegi bravuurikas. See huvitav kooslus – julge vorm ning romantiline sõnum – on moodustanud Leisi loomingu peatuuma juba aastaid.

Käesolev näitus toob meie ette veel ühe tahu Malle Leisi kunstis. Näeme, et kunstnik ei ole ikka veel „valmis“ – ta jätkab katsetamist formaatide, värvide, vormide, motiividega. See ei ole eksperimenteerimine sõna halvas tähenduses, vaid otsimine. Ühelt poolt on ta muidugi juba ammu leidnud oma teema ja ka lähenemisnurga, kuid ometi jätkab ta otsimist. Võiks öelda, et käesoleva väljapanekuga otsib Leis tuttavat – ta juba teab, mida ta tahab leida, kuid oluline on, kuidas seda otsitakse. Ning see otsiv vaim teeb Leisi tööd endiselt kirglikuks ja januseks. Iga uus pilt on tema jaoks avastus. Avastus, et loodus ning maalikunst võib end ka selle nurga alt ilmutada.

< tagasi