Tiiu Pallo-Vaik armastab loodust, vett ja maad. Nagu näituse poeetiline pealkirigi viitab, kõnnib kunstnik oma akvarellidel maa ja vee piiril, kaldudes kord rohkem ühe, kord teise poole. Ideid ammutab ta aga võrdselt mõlemast. Üks ja sama sõnulseletamatu tunne sunnib kunstnikku pintsli järele haarama nii kanalitelinnas Veneetsias kui ka Eesti männimetsas.

 

Maalimine, nagu ka looduses viibimine, on Tiiu Pallo-Vaigu jaoks meditatiivne tegevus, mida ta silmnähtavalt naudib. Loomisprotsessiks vajab ta aega, rahu ja vaikust. Kunstnik maalib kaua ja põhjalikult – ühe töö valmimine võib kesta nädalaid.

Pallo-Vaik töötab vaheldumisi nii õlimaalitehnikas kui ka akvarellis. Vesivärvi  hindab ta eelkõige selle ootamatu ja nüanssiderohke iseloomu pärast. Värvi paberile kandes ei tea kunagi ette, mis punktist see teosel ojana omi maastikke looma hakkab või milline töö pärast viimast pintslitõmmet välja näeb. Pallo-Vaigu akvarellide õrnuses ja läbikumavuses peegeldub ka tema teoste tundeküllane ja hingestatud sisu. Maalimine ja veevulina kuulamine on kunstniku jaoks vajadus, ilma milleta ta lihtsalt ei saa ning sellesama vajaduse olulisust rõhutab ta ka vaatajatele.

 

Näitusel „Maa ja vee piiril” on eksponeeritud 2001–2007. aastal valminud akvarellid. Teoste poeetilised ja narratiivsed pealkirjad kutsuvad kunstinautleja ekslema juba autori poolt sissetallatud radadele – ajaloolisesse Rooma, romantilisse Veneetsiasse ja looduslikult kaunile Ahvenamaale. Äratuntavate paikade kõrval kohtab silm kunstniku enda aistingute ja mälupiltide varal loodud kogemusmaastikke. Ent liigse informatsiooniga ei soovi looja vaatajat koormata, jättes talle abstraktse maalikeele abil piisavalt tõlgendusvabadust.

 

Alates 1990ndate aastate keskpaigast tõi Tiiu Pallo-Vaik oma akvarellidesse kollaažitehnika, millele ta tänaseni on truuks jäänud. Kasutades tükke ja mõttekatkeid oma vanadest töödest, annab kunstnik maalipinnale faktuursuse. Tervikliku ja läbikumava alusmaali ja sellele kleebitud paberipindade omavaheline suhe väljendab sümboolselt ka vee ja maa vastandumist. Pallo-Vaigu akvarellid on idee kollaažid. Töödel saavad kokku reaalsed motiivid ja unenäolised fantaasiamaailmad. Kui vaataja jaoks võivad kunstniku pildid esmapilgul näida abstraktsetena, on teostesse siiski kätketud selged motiivid ja fragmendid kindlatest kohtadest. Kogenum silm eristab ajahambast puretud palazzoseina või kusagile võõrasse sisehoovi avanevat akent. Kunstniku jaoks ei ole esmatähtis füüsilise ruumi jäädvustamine, vaid pigem hetkemeeleolude ajendil vallandunud aistingute maalikeelde tõlkimine. See on tahe, mis elab meis kõigis – püüd teinekord ehk ennastunustavaltki jagada maailmaga omi muljeid nii koduselt tänavanurgalt kui kauge Kolosseumi  müüride vahelt.