Kaasaegse kunsti galerii ArtDepoo jätkab välisnäituste programmi ning pakub kunstipublikule seekord midagi tõeliselt tavapäratut. Kui seni oleme enam eksponeerinud põhjamaiseid autoreid, siis 14. novembril avasime sootuks Liibanoni päritolu kunstniku teoste näituse.

„Vihmamärjad varemed suitsesid alles, hoidsime valgeid niiskeid taskurätte nina ees, et mitte lämbuda. Liikumine oli vaevaline. Vaatasime üle oma maise vara jäänuseid. Seinad ja katus olid auklikud ja põlenud. Prahi alt paistis purunenud mööbel. Nutt kurgus tahtsin karjuda; ainuke asi, mis mulle tol hetkel pähe tuli, oli päästa mõni raamat. Esimese kättejuhtuva raamatu kaanelt lugesin pealkirja „Ära karda.” Ma olin viieteistaastane, kaks pommivarjendis veedetud nädalat olid mõjunud halvavalt minu mälule.”
Kuidas rääkida neist minevikutagustest sündmustest ajaliselt ja ruumiliselt distantsilt sünnikodust kaugel Eestimaal? Paar aastat Eestis resideerinud Liibanoni kunstnik Hanna Geara jäädvustas oma mälestused sõjaaegsest kodust akvarellidega paberile ja sulatas fiiberklaasi, polüestri ja metalltraadi lamedateks skulptuurideks. Tükikesed Eestist sulandusid teostesse ümbritsevast keskkonnast irdunud mulla, lehtede ja muruliblede näol.

Näitusel „Home Amnesia” eksponeeritud akvarellid ja fiiberklaasist skulptuurid moodustavad galeriiruumis sugestiivse ja mõjuvõimsa terviku. Üliteravate kristalsete äärtega skulptuurid mängivad efektil, et pealtnäha ülihaprad, õrnad ja armsad tööd peidavad endas ootamatult otsekoheselt julma sisu. Teostesse sissesulatatud traatidest joonistuvad välja kõhedusttekitavad luukered - varjud minevikus elanud inimestest. Geara töödel elluäratatud surnud tantsivad klaaskangal surmatantsu - pommiplahvatuse tõukel paiskuvad eemale kehad, last ootav ema karjub meeleheitlikult appi, kuulirahe eest põgenevad viimased elavad hinged... Berndt Notke XVI sajandil loodud teos on ühenduslüli Põhjamaade kultuuri ja meile kauge, eksootilise Liibanoni vahel. Skulptuuride erinevad kihid võõpas Geara taotluslikult ebaloomulikku ja kunstlikku värvi. Looduslikele värvidele vastanduvad erkoranž, neoonkollane, roheline ja roosa sümboliseerivad hoiatavalt pommide ja napalmi ebahumaanset ning loodust hävitavat palet.
Hanna Geara kuuliaukude ja inimkehadega täidetud tööde vahele lipsavad siin-seal sisse kassid ja koerad. Need on kunstniku 7-aastase tütre Hana joonistused alapealkirjaga „Kassid, koerad ja ussid”. Geara töödega visuaalselt sarnaste joonistuste lapselikult siiras temaatika on kontrastiks isa minevikumälestustest kantud töödele. Tütre joonistused aitavad Gearas endas leida seda väikest poissi, kes kunagi ise koeri ja kasse jäädvustas ja pähklipuude otsas ronis.
Käesoleval näitusel välja pandud teostega püüab kunstnik taastada oma mälestusi Liibanonist sellistena, nagu see oli enne sõjapurustusi ja millisteks on ta täna saanud. Ent tagasivaade minevikku on teostatud läbi oleviku spektri - tulekuumuses põletatud ja taotluslikult tuhmistunud akvarellid ning kuuliaukudest läbistatud skulptuurid ühendavad ajas Liibanoni lähiminevikku ja kunstniku enda kaugete mälupiltide nostalgiat. Oma loominguga püüab Geara tõstatada küsimuse – mis ja kus on inimese kodu laiemas plaanis? On see reaalses ruumis, meenutustes või sootuks mõtteis ja unistustes? Kasutades tööde teostamise tehnikas sümboolselt maailma destruktiivsusele viitavaid vahendeid, ei taha Geara ometi rõhutada sõjalis-poliitilisi küsimusi. Kunstnik hoidus oma töid sidumast väliste hinnangute ja süüdlase otsimisega, et mitte kaotada isiklikku kogemust ja emotsionaalset seotust sõjaga. Tema looming on pigem sisemine monoloog, lõputu otsing eesmärgiga leida valem, mis väljendaks õiges vahekorras täielikku õnne ja saatuse paradoksidest põhjustatud elu nukraid keerdkäike. Hanna Geara teosed on kunstniku enese aina katkevad ja katkevad dialoogid iseendaga, dialoogid tänase päeva ja hajuvate mälupiltide vahel, mis pretendeerivad jääma mitte vaikseks, sumbuvaks pominaks, vaid kannavad endas inimlikke üldistusi ning puudutavad igaühte meist.

Meedia:

7.12.2007
Valgus mäluaukudes. Andri Ksenofontov
Sirp