Suviselt vabadest meeleoludest kantuna on SEB Ühispanga näitusesaal seekord iseõppinud autori mänguliste ja lapselikult naiivsete maalide päralt. Totaalselt kunstivõõras valdkonnas tegutsenud autodidakti võib Eesti kunstimaastikul pidada suhteliselt ainulaadseks nähtuseks. Aktiivse loometegevuse juurde jõudis 40 aastase autolukksepa staažiga Peet Toome (s. 1940) alles muretut pensionipõlve nautides. Kuid kunstist ja visuaalkultuuridest on Mark Soosaare poolt Eesti oma Picassoks tituleeritud Toome olnud jäägitult huvitatud lapsepõlvest saadik, kogudes teadmisi ja emotsioone kunstiraamatutest ning näitustelt.

 

Asjaolu, et Toome pole omandanud klassikalist kunstiharidust ja et ta jõudis maalimise juurde mitte just esimeses nooruses, annab tema töödele juurde täiesti uue dimensiooni ja väärtuse. Ta läheneb loomingule puhta lehena, omamata mingeid eelarvamusi ega eelteadmisi. Tema töid sobivad iseloomustama sõnad lihtsus, puhtus, siirus, ausus, lapselikkus, mängulisus ja rõõmsameelsus. Puhta lehena pöördub kunstnik oma juurte juurde, ürgaega, mil meie jaoks primitiivsetena tunduvate kujutistega anti edasi sügav sisemine tarkus.

Näituse pealkiri ja nimitöö „Minu oma maailm” annabki kõige otsesema vihje, kust Toome oma tööde temaatikat ammutab – just tema enda maailmast. Kunstnik elab maalides välja päeva jooksul kogunenud energia, meeleolud ja tunded. Töötades automatismi meetodil, ei sünni tema peas enne teose reaalset valmimist kindlalt nägemust, milline töö peaks välja nägema, vaid käsi töötab sundimatult, tahtest sõltumatult. Kunstnik teeb kiirelt visandi ning maalib siis akrüülvärvidega figuurid täis. Tema jaoks on kindlasti esikohal joon, alles siis tuleb mäng värvi ja vormiga. Ja värvidest kasutab Toome eranditult ainult rõõmsaid ja erksavärvilisi toone, kuna tema sõnul on meie ümber niigi liialt palju koledat ja halba, et seda vabatahtlikult veelgi juurde toota. Pealegi mõjutavad valmis tööd ka hiljem selle loojat.

 

Toome lemmikmotiiviks ja -tegelasteks on inimesed ning nende hingeelu. Oma maalidega soovib kunstnik tungida inimeste naha alla, et näha seda, mis on peidus sügaval nende sees. Oluliselt on Peet Toome loomingut mõjutanud Jungi psühhoanalüüsi teooria ja alateadvuse mõiste, mis on tema töödele jätnud jälje arhetüüpsete tegelaste näol.

 

Sügisesel vaimude rändamise ajal tuleb ka Toomele „vaim peale” ja hing sunnib vägisi pintsli kätte haarama ning oma mõtted ning emotsioonid lõuendile kandma. Päikeselised suvepäevad aga on ideaalsed mõtete kogumiseks ja miks mitte ka aastate jooksul kogunenud arvukate tööde vaataja ette toomiseks.