Näitused > Toimunud > ArtDepoo

ArtDepoo 05.10.2006-04.11.2006

Gretchen Sagan

Transience

 

Kunst, milles kohtuvad hetked, tunded ja mõtted kui nähtused seest- ja väljastpoolt meid.


Eesriie tõmmati ette, publik jalutas hetkeks saalist välja, eesriie avati taas ja dekoratsioonid olid täiesti muutunud, ent jätkus sama etendus. Ehk nii võiks iseloomustada galerii Artdepoo viimast näitusevahetust ja seda põhjusel, et me räägime jälle väliskunstist või siis eksponeerime teisel järjestikusel kuul mitte-eesti päritolu kunstnike teoseid.

See, mida me nimetame väliskunstiks, on ometi suhteline ja võimendub galerii Artdepoo hetkenäituse kontekstis eriti. Väliskunst välismaine kunst. Kunst, mis on pärit teiselt poolt mingi riigi piire või hoopiski kunst, mille loomiseks on andnud põhjusi maailm väljaspool meie sisemuse piire. Kunst, mille teke on ajendatud meisse “õuest” tulevatest emotsioonidest ja tunnetest, mis pööravad tihti kogu meie sisemuse pea peale, sõltumata sellest, kus riigis asume või kust pärit oleme. Need, olgu siis demagoogilised või spekulatiivsed sõna- ja sisumängud on Gretchen Sagani näituse “TRANSIENCE” puhul tegelikult asjakohased.

Graafik Gretchen Sagan on näide kunstnikust, kes oma loojateel loobub otsesest kuuluvusest mistahes poole piire, asudes eelkõige iseendas. Alaska päritolu noor graafik on oma professiooni omandanud nii Ameerikas kui ka Eestis, Tallinna Kunstiakadeemias. Kunsti tehes on ta resideerinud aga ka Venemaal, osales Hollandi, Taani ja Ukraina kunstnike workshop-ides.

Võib-olla see sage rändamine, iseenda leidmine ja määratlemine uutes kultuuriruumides ning -suhetes on põhjuseks, miks kunstnik ei interpreteeri välismaailma otse, vaid eelkõige läbi oma sisemise väga isikliku spektri. Läbi millegi, mis on temaga ümbritsevates muutuvates olukordades kõikjal kindlana kaasas nagu tugipunkt, kuhu nõjatuda, nagu mõtete ja tunnete poolt loodud igikestev kodu, mis on alati ühes, justkui hingki. See on sügavas sisemuses olev väikene tuba üheainukese tooliga. Koht, kus kunstnik võib alati kellegagi arvestamata istuda ja iseendaga olla, sõltumata sellest, kas ta jalutab parasjagu raudteerööpail, võõrastel linnatänavatel või joob sõpradega hotellis hommikukohvi.

Just sellest sisemisest toast pärinevad kõik Gretchen Sagani pildid. Abstraktsed kujundid, mis ei vihja mägedele ega järvedele, teedele ega taevastele, lilledele aknal ega möödujatele tänaval, vaid tunnetele, mis seda kõike vaadates tekivad. Siit ka tema piltide teemad teisenemised, muutumised, eneseleidmised ja -kaotamised. Inspiratsioonid, mida on andnud Allan Lightmani raamat „Einstein´s Dreams”, kus vaatluse all on aeg kui anomaalia. Või lõputud isemõtlemised, sellest, kuidas kohaneda ümbritsevaga füüsiliselt ja moraalselt, kuidas liigutada nähtamatuid mõttehulki mitte niivõrd välisest vajadusest kuivõrd vaba tahte vastupandamatust soovist ja jõust.

Gretchen Sagan peab ise oma loomingut eelkõige ümbritseva elu lõputuks uurimistööks, mille tundlikku sisemust ta omal kombel portreteerida püüab. Olgu selleks kasvõi needsamad aja liikumisega kaasnevad nähtused, mida kunstnik oma isiklikust vaatluspunktist abstraktioonide kogumi läbi tõlgendab. Gretchenile ei lähe korda niivõrd see, millist suhet keegi tema teostesse omab, vaid see, et see suhe mingilgi tasandil üldse tekiks.

Graafika on tehnika, mille läbi Gretchen Sagan oma kaemusi vaatajale vahendab ja temaga sõnatuid dialooge arendab. Monokroomne graafika mõjub sügavalt. Valged, hallid, sinised, mustad, rohetavad, üksteisesse sulanduvad ja üksteisest eemalduvad või tõukuvad kujundid. Üksteise taga peituvad ja kihiti läbikumavad suuremad ja väiksemad kujundid. Pimedusse kaduvad ja pimedusest väljuvad kujundid. Liikumised ja seisakud.

Kõik viitab sellele, et kunstnik ei ole tahtnud publikut köita mitte värvide, vaid äratundmiste ja hingevärinatega, mida pildid neid vaadates tekitada võivad. Sagan otsib läbi oma loomingu viise, kuidas nähtavana väljendada erinevate meelte nähtamatuid aistinguid, nende peegeldusi ja rütme. Ta pakub vaatajale välja abstraktsiooni paberil, mis võiks kõigile kõneleda ühte keelt ja tekitada sarnaseid siseaimdusi.

Gretchen Sagani näitusele võib läheneda analüütiliselt, püüdes lahti mõtestada kujundeid, ent vahetuma elamuse saab sellest siiski teisiti. Tema pilte peaks vaatama juskui pestud pilguga, mis võtab vastu neist hoogava tunde, milline iganes see siis ka ei oleks. Nii on meil võimalik natukenegi paotada ühte inimhinge sisenevat ja enamasti suletud ust ning sisse piiludes avastada, et midagi sarnast on meis enesteski.

Gretchen Sagan maalib meie silme ette sise- ja välismaastike üheks saanud labürindi, mille väljapääsuteede üheks kannatlikuks otsijaks ta ise on. Kunstnik paneb meid mõtlema sellele tohutule nähtamatule liikumisele, mis meid igal sammul ümbritseb, ent millest me ometi päevast päeva märkamata möödume. Ta paneb meid mõtlema kõigile tulekutele ja minekutele, trepikodadele ja tubadele, mis peituvad iga fassaadi taga, iga vaikiva trammiaknast vastuvaatava näo taga, iga pilgu taga, mis heidetakse tema piltidele näitusesaali seinal.

< tagasi