Kelli Valk Kagovere graafika on kaheharuline, olles suunatud korraga nii minevikku kui olevikku. Oma töödes kasutab ta märke ja sümboleid, milles võime kerge vaevaga näha visuaalseid paralleele koopajoonistustele, ruunikirjadele, peremärkidele. Lihtsad ja stiliseeritult robustsed jooned ei püüa peegeldada siin kunstniku filigraanset joonistamisoskust, joon ei ole kunstniku käes tööriistaks, vaid uurimisobjektiks. Kui me sageli (ja seda just graafika puhul) oleme harjunud nägema, kuidas kunstnik käitub kunstnikuna – kuidas ta pingutab selle nimel, et teosest paistaks silma õpitud oskused ning pulbitsev talent, siis Valk-Kagovere on teistsugune loojatüüp. Teda võiks võrrelda hoopis detektiiviga.

Mis ühendab siis käesolevat näitust ning Pinker Albertit? Kuidas tõmmata võrdusmärki Poirot’ kavalate vurrude ja töö “Mahe tuul” vahele? Tegelikult üpris lihtsalt. Sarnaselt detektiivile on ka Valk-Kagovere asetanud end tähelepaneliku vaatleja rolli. Sellest annab tunnistust juba tema tööde formaat. Kunstnik on siin kasutanud lähiplaani, võtnud korraga vaatluse alla väga väikese osa asitõendite hulgast ning analüüsib seda äärmiselt tähelepanelikult. Ta ei kasuta suurt formaati nagu Scotland Yard, kes tegeleb kümnete juhtumitega korraga – Valk-Kagovere keskendub ainult tähendusrikkale, jättes infomüra kõrvale.

Meetodina ei näi Valk-Kagovere kasutavat niivõrd deduktiivset, loogilistel järeldustel põhinevat, kuivõrd põhjendada püüdvat meetodit. Kui asitõendite seas on juhtumisi tuhandeid aastaid vanu märk, siis miks ta siin on? Miks ta omal ajal joonistati, miks just säärasena? Mida sellega öelda taheti? Pange tähele – Valk-Kagovere ei püüa leida süüdlast, ta ei otsi märgijätja jälgi. See tähendab, et kuigi kunstnik kasutab iidseid sümboleid, ei rõhuta ta oma töödes kunagi näiteks nende rahvuslikku päritolu. Ei, teda huvitab sümboli visuaalne väljanägemine ning see, milleks teda tänasel päeval kasutada saab. Nii võiks teda võrrelda isegi sohki tegeva detektiivina – pääsedes ligi asitõenditele, näppab ta neid, et siis ise uuesti kasutusse võtta.

Oma teemadega näib kunstnik otsivat teatud puhtust, rikkumatust, mõistete ja tunnete süütuse aega. Armastus ja kodu, loodusassotsiatsioonid ning poeetilised lausungid on Valk-Kagovere töödes läbivalt korduvad. Need on teemad, mille juurde kunstnikud moodsatel aegadel ikka ja jälle tagasi on pöördunud. See pidev tagasipöördumine näib ütlevat, et neist asjust tuntakse puudust – kunstnike endi, aga võib-olla ka kogu ühiskonna seas. Mõned autorid on resigneerunud ja lootusetud, teised küünilised ja iroonilised, kolmandad pead kõrvale pööravad. Valk-Kagovere käitub meeldetuletajana. Miski ei ütle meile, et asjad enam kunagi säärased olla ei saaks, nagu nad kunagi olnud on.
Vastupidi. Hoopis vastupidi.