Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 01.03.2005-08.04.2005

JARÕNA ILO

Päevikud

Jarõna Ilo päevikjoonistused kujutavad inimest ja olemist läbi käte.


Päevikuid, nagu on üldteada, on kõige erinevamatest liikidest. On teismeliste tüdrukute päevikud, mille ülesandeks on endasse imeda isiklik-intiimseid pihtimusi, aga on ka täiskasvanute päevikud, kuhu kirjutatakse asju, millest teised teada ei tohi saada. Need kaks on päevikud, mille olemuseks on jäämine saladuseks ning jäämine sõbraks. Aga on veel päevikuid: näiteks laevapäevik, kuhu märgitakse kõik kursimuutused, aga ka treeningpäevik, kuhu kirjutatakse läbitud kilometraaž. Jarõna Ilo tööd asuvad oma koe poolest pigem treeningpäevikute kui teismeliste tüdrukute päevaraamatute juures.

Õigupoolest võiksime ju Ilo sarja vaadata käepiltide seeriana, kus igal üksikul lehel on kujutatud põnevas poosis käed (täpsemalt: käelabad), millele on aplikatsioonina liidetud sümbolid, märgid, nukud. Me võiksime seda vaadata kunstiajaloolise \"seeriana\", kus seriaalsus on vaid võte erinevate positsioonide vaatlemisel ja erinevate vormiliste lahenduste pakkumisel ning millel justkui puuduks igasugune side autoripositsiooniga. Ent see \"seriaalsus\" seisab antud juhul väljaspool kunstiajaloolist sõnavara. Kuupäev, mis neurootilise järjekindlusega on lisatud igale lehele, annab seeriale ilmselge päeviku mõiste.

Jarõna Ilo ise ütleb: \"Joonistan, kuna see on pööraselt ilus visuaalne keel. Joonistan, sest naudin käelist vabadust. Joonistan, see on üks minu keeltest, mida ma räägin.\" Ja just see \"keel, mida ta räägib\" võiks olla võtmeks Ilo päevikute lahtimuukimisel. Sest need päevikud on kirjutatud just nimelt läbi joonistused, nende lugemiseks on vaja osata visuaalse keele lugemisoskust ning selle kirjutamiseks tindi asemel sütt. Need on päevikud, mille olemise tuumaks pole saladuslikkus, vaid ilmselge avalikkus. Näitusesaali laiali laotatuna mõjuvad käepäevikud juhuslike fragmentidena kunstniku elust, kes kõnetab meid läbi selle keele, mida ta oskab kõige paremini.

Ent mis võiks olla selle kõige mõte? Olgu, kui oleme ka teinud kindlaks, et Ilo ei salatse, vaid tuleb avalikkuse ette, annab oma isikliku autoripäeviku kõigile lugemiseks, siis peaks ometi küsima, miks ta seda teeb? Miks võtab Ilo kasutusele näituseformaadi ning asetab seintele midagi, mis äratuntavalt pole külm ja küüniline seeria, vaid siiralt autorit vahendav? Aga ehk nii ongi? Ehk ongi nii, et just see päeviku avalikustamine, selle reetmine, mida kunstnik päevast päeva ülesmärkimist väärivaks peab, ongi see põhjus ja põhjendus? Ehk ongi nii, et autori otsus teha näitus ja panna välja oma käeportreed ongi selle näituse olulisim kontseptuaalne tuum?Siit edasi aga kõik alles algab.

< tagasi