Reti Saksa graafika ning pisiskulptuur.

Reti Saks (1960) lõpetas 1987. aastal ERKI graafikuna. Ta on esinenud arvukate isiknäitustega Prantsusmaal, Saksamaal, Soomes, Taanis, Lätis ja Eestis. Näitusel “… joonistab ja kujutab …” toob autor vaataja ette viimasel viiel aastal valminud tööd, mis kõnelevad lihtsas ning selges keeles olulistest asjadest elus. Kunstniku fantaasia on alati aus ning siiras, kujutades ikka ja alati endale ette inimest tema vahetus ümbruses.

Reti Saksa loomingust on arvatud järgmiselt:

Puutüvedest kasvavad välja väikesed askeetlikud figuurid, kes toimetavad neid ümbritsevas vaikuses kahel viisil: ühelt poolt ei teeks nad justkui midagi erilist, teiselt poolt aga teevad nad seda niisuguse süvenemise, tõsiduse ja pühendumisega, et see, mis nad teevad, peaks nagu olema midagi enamat. Seda “teiselt poolt” võib mõista hingelise tasandina, võib-olla palvena, mis näiteks kesk aeg ses kloostris saatis mitte ainult Jumala teenimist, vaid iga tegevust: põlluharimist, toiduvalmistamist... Kõik ei ole meile, ilmalikele, kättesaadav aga väikese sõnumi vaimsest maailmast saame ka Reti skulptuuride vahendusel, sõnumi, kuidas astuda vaikselt, seista mõttega, emmata sõpra soojalt ja südamlikult, nõnda, et sõrmede otsast niriseb armastust. Kuidas kõndida sügavas mõttes läbi seinte, ümberoleva ruumi sfääriks muutudes, nõnda, et selle algus ja lõpp saavad ühes punktis kokku, tundugu see kõrvaltvaatajaile pealegi nihestusena. Kuidas vett puudutades suhelda vetevaimuga, kes elab linna taga järves. Lugeda paberilt Sõna, millega on öeldud kõik. Tulla koos hingega kuulmatult kikivarvul trepist üles.

(Vappu Vabar)

Tervenisti mustvalge graafika näitus on tänapäeval midagi küllalt haruldast. Kui keegi teeb pilte, on need tavaliselt värvilised. Kui pildid värvilised ei ole, ei ole nad tavaliselt ka kujutavad; ja kui nad siiski on kujutavad, ei ole nad tavaliselt trükitud graafika, vaid fotograafia. Mustvalge pildinäitus on fotonäitus. Seda arvestades mõjuvad Saksa lehed üldpildist natuke põikuvatena. Kuna Saksa stiil on väga lakooniline ja puhas, pääseb see fenomen ka hästi mõjule ja tekitab otsekohe tunde, et tegemist on mingi suurema kontiinumiga, millest käesolev näitus on üks fragment või õigemini selle «valgustatud lõik». Võrdlus fotograafiaga pole siiski täiesti kohatu. Just piltide loodud kontiinum, teatav ühtlane ruum, mis meile neid vaadates avaneb, tekitavad uuesti tunde, et tegemist on ühes samas kohas tehtud «võtetega». Kogu Saksa looming on nagu mustvalge film, mis on pildistatud teatava ajavahemiku jooksul enam-vähem ligistikku asuvates paikades või nurkades. (Võrreldes praegusi pilte varasematega, võib küll öelda, et nüüd on juba sees teine film.) Need pildid on millegi «kaadrid». Kujutatud väiksemad ja suuremad figuurid esinevad asendites, mis natuke sarnaneb kaamera ees tardumisele. Ainus asi, mis sellise ligikaudse fotoillusiooni lõplikult lõhub, on piltidelt õhkuv ajatuse atmosfäär, nende isemoodi distantseeritus päeva ja öö, valguse ja pimeduse, koguni välis- ja siseruumi kategooriatest. Tähendab, need kategooriad küll toimivad, aga mitte nõnda, et nad võimaldaksid ajahetke paigaldada. Mõnikord tundub, et pildil on päev ja öö korraga; mõnikord jälle, et ei saa olla kumbagi. Ajahetki niisiis ei ole. Kuid siiski on piltidel näha küllalt kindlailmelised stseenid, millel ei puudu analoogia klassikalise või keskaegse maalikunstiga (nt. käte retooriline väljenduslikkus).

(Hasso Krull)