Õdede Laugaste näitusel on väljas paarkümmend klaasimaali.

Klaasimaal ja vitraaž on valdkonnad, mille puhul on raske rääkida pidevast traditsioonist või koolkondadest. Autorid, kes on valinud oma meediumiks klaasi, on tavaliselt tarbekunstnikud ning kahemõõtmelistele objektidele eelistavad nad kõikvõimalikke ruumilisi esemeid. Nii ongi Eesti klaasimaalijate kultuurkiht õhuke ning uutest tulijatest on enam kui raske rääkida.

Õed Laugased on selgelt uue põlvkonna kunstnikud. Küsimus pole ainult nende nooruses, vaid ka käsitluslaadis. Meie ettekujutus klaasiga tehtavast kunstist põhineb ilmselt klassikalistel eelarvamustel ning eelkõige ootame me abstraktseid värvimänge jms. Õed Laugased sisenevad Eesti klaasimaali bravuurselt, tuues koheselt sisse uusi kvaliteete. Kust alustada?

Kahtlemata saame alustada teemast. Laugaste huviorbiidis on teatud teatraalselt sätitud situatsioonid ning pooside grammatika. Koketsed, grotesksed, dramaatilised naisterahvad viitavad ilmselgelt mitte niivõrd institutsionaalsele teatrile kuivõrd “lavastatud elule”. Laugaste tööriistaks on olnud võimendusaparaat, mis võtab argised olukorrad ning lavastab nad läbi paisutatud teatraalsuse niivõrd nihkesse, et igasugused viited “labastele” tavareageeringutele kaovad.

Teisena võime ette võtta Laugaste vormikeele. Siin on nad tõukunud mõneti juugendist, mõneti aga dekadentsi vaimust. Venitatud vormid mõjuvad isegi veidi ekspressionistlikult ning palju väljendusrikkalt. Siin on mingit igatsust fin de siecle´i järele, kadunud maailma peenuse ning dramaturgia järele. Laugaste huviorbiidis on suured tunded ja väikesed naljad.