Juss Piho uuema aja maalid: poeetilised, aga targad.

On ilmselt kulunud käibetõde, et kõige lihtsamatest asjadest on kõige raskem rääkida. Vahel on see kramp või soovimatus rääkida, veelgi enam saab aga selgeks, et puudub pädev sõnavara. Ja poolpädeva sõnavaraga olulistest asjadest rääkimine oleks autu, näotu ning asjatu. Palun väga. Kui Teie päralt on nõnda nadid vahendid kui näiteks sõnad “kass”, “akordion”, “müts” ja “äikese-eelse mere sinine”, siis kuidas te panete neist kokku lause, mis tabaks märki, ütleks kõik ja samas varjaks kõike?
Vot nii.

Juss Piho kimbatus on ilmselt (või vähemalt oli) samasugune. Olulisi asju on, on ilmselgelt palju, on armastus ja sõprus, melanhoolia ja õnn, kurbus ja rahulolu (kui nimetada esimesed pähetulevad märksõnad), aga mida sa, tühi, nende sõnadega ikka vehkled? Ma arvan, Piho on enne iga maali kallale asumist võrdlemisi tükk aega vait, vahib lõuendit, justkui teab, mida peale hakata, aga sõnades kirjeldada ei oska. Kui keegi sel hetkel talle, ütleme näiteks nii – helistaks ja küsiks, et “hmm, ei tea siis, mida me täna maalime?”, siis oleks Piho üpris tasa.

See näitus näib seetõttu olevat teatud mõttes paratamatu. Sest kui Sul on palju öelda, aga sõnu ei ole, siis tavaliselt ei jää üle muud, kui kasutada midagi muud peale sõnade. Piho on teinud läbi mitu astet. Esmalt on ta – ma oletan – vaadanud natuke pargis ringi ja jälginud täpselt, kuidas linnud ringi kargavad ning kuidas noormees jalutab neiuga, kohatult suur lillekimp käes ja kerge puna põskedel. Siin ei ole iseenesest midagi ootamatut, ent kui tavaliselt järgneksid anatoomiliselt täpsed visandid varblase lihaskonnast või läila pilt armastusest, siis Piho on vaadanud, piipu tõmmanud ja mõelnud, milleks see kõik võiks hea olla .

Noh, oma maalidel ta enam-vähem näitabki, miks see pargisistumine kasulik oli. Sest näib vägisi, et Piho otsib kõigis asjades seda, milleks nad head võiksid olla. Seda ei olegi nii vähe. Ja olgugi, et meil on mõttetu püüda Pihost rääkides sõnu kasutada ning oli mõttetu üldse midagi kirjutada, arvan ma, et on olemas siiski mingi sõnavara, milles Pihost rääkida. Näiteks selline, mida pole kunagi olemas olnud, aga mida lugeda oskavad ja milles vähesed kirjutada mõistavad.