Jefimova ja Gulbis eksponeerivad koostööna valminud vitraaþe ja maale.

Vitraaž on ilmselt üks pidetumaid ja selge enesekirjelduseta kunstižanre. Sest kui püüame teda – nagu me ikka püüame – kuhugi klassifitseerida, paigutada, tabavad meid raskused. Alustades juba kõige esmasest: kas me peame vitraaži kohta küsima pigem mille jaoks? kui miks?, on ta pigem tarbekunst oma selgete kasutusfunktsioonidega või oma autonoomses pesas puhkav kunstivaldkond, millel tarbeväärtus puudub? Siit algavadki raskused.

Tarbekunstiga seob vitraaži kahtlemata ühine nabanöör – mõlema tõukealuseks on olnud teatav sotsiaalne tellimus. Kirikuakendest alustades ja pannoodega villades lõpetades. Ent ometi tundub, et vitraaži puhul peame küsima sootuks teistmoodi: küsima, mida me tarbime, kui me tarbime vitraaži? Siin ei ole tegemist mahuga (nõud) või vajadusega ennast katta (tekstiil), siin on tegemist hoopis mõistetega, mis kuuluvad esteetika, füüsika ja religiooni piirialadele: valgus, aga mitte niisama, värvid, aga mitte tavalised, seisundid, aga mitte püsivad.

Vitraaži ja maalikunsti sümbioos võib ju esmapilgul tunduda tõepoolest üllatav, noh, ütleme, et isegi ootamatu, kuid lähemalt uurides koorub kenasti välja mõlema ühine kude. Sest millega tegeleb maal? 20. sajandil, mil hakati üha jõulisemalt eenduma tegelikkuse kopeerimisest ning rõhutama maalikunsti “iseväärtusi”, jõuti ikka välja sõnadeni “värv” ja “värvide omavahelised suhted”, aga ka “valgus-vari”, “mahud ja ruumid” jne. Üks vitraaž sisaldabki endas tegelikult mitut maali. Hommikupunasest saab valguse muutudes karmiinpunane, tema kõrval olev kollane vahetab jumet mitmeid kordi, uuesti ja uuesti, luues nõnda üha uusi “suhteid”. Valgusest ei ole mõtet rääkidagi. Valgus on niigi. Kuidas siis muidu?