Eesti ühe tunnustatuma raamatuillustraatori Regina-Lukk Toompere juubelinäitus.

Regina Lukk-Toompere (1953) looming on üks sääraseid juhtumeid, kus kunstniku tööd eelnevad kunstniku nimele. See on situatsioon, kus meile olulised tekstid – noh, võtame näiteks Ernst Enno murduvad luuletused või Andrus Kiviräha südamliku “Lotte” – meenuvad esmalt läbi piltide. Enno poleks meie jaoks päris Enno, kui “Üks rohutirts läks kõndima / ei saanud aga kõndida” all ei passiks üks rohekas rohutirts, erinevad kõrrelised nagu mõõgad tema ümber valveseisangus.

Lukk-Toompere pildid tegelevad mõneski mõttes visuaalse alfabeediga. Ühelt poolt kindlasti tema õpikute illustratsioonid, kus korraga arusaadavas ja inspireerivas võtmes püütakse pildiliselt edasi anda teadmisi. Ent teisalt võime liikuda ka laiemale kandepinnale (ja see pind on tõesti lai) ning rääkide meie ees olevatest piltidest kui vahenditest maailma lugemaõppimisel. Pangem tähele – “õppimine” on antud juhul pidevalt edasi kestev, mitte umbmäärases “lapsepõlves” lõppev.

Lukk-Toompere tööde määratlemisel on “illustratsioon” kahtlemata vägivaldne ning ahistav. “Illustreerima” kasutamine surub pildi ikkagi teksti poolt okupeeritu rolli, omapäraseks ettekandjaks, kes peab – justkui – näitlikustama ning lugejani tooma teksti, tegema seega iseäraliku tõlke kirjutatust pilti. Lukk-Toompere (näib mulle) pole kunagi hoolinud tõlkimisest, vahendamisest, ettekandmisest. Tema pildid on küll tekstiga vabatahtlikult seotud, kuid nende suveräänsus ning omamaailm on selged. Ja nii juhtubki, et Enno luuletus hakkab korraga kõlama kui üks võimalikke selgitusi lehe allservas olevale ja endiselt meid põrnitsevale rohutirtsule.

Antud näituse puhul ei saa me muidugi kuidagi mööda tehnilisest teostusest, mis tõstab tööd veelgi jõulisemalt välja nõukoguliku trükimasina alt. Kohviga immutatud paberile kantud akvarellikihid kumavad üksteisest läbi, teisal hüljatakse seesama poeetiline kude ning liigutakse hoopis jutustavasse detailirikkusesse, kus üks pilt sisaldab endas kümneid hargnevaid teid. Kord käsitleb autor tühja ruumi ning paneb selle kõnelema läbi mõne üksiku vaikiva detaili (putukad!) pildi serval, kord jätab tühjaks vaid millimeetrise riba pildi servas, ent ilmselt on sellestki olnud raske loobuda. Jah, kindlasti on olnud raske.