Manu Mecklin on soome kunstnik, kes esmakordselt avab näituse Eestis.

Soome kunst ning kunstnikud on pärast Eesti aastakümneid kestnud sunnitud suletust endiselt meie jaoks terra incognita – tundmatu ala meie teadmiste maakaardil. Naabrite kunst on hoolimata napist 80 kilomeetrist ikka kuidagi kaugeks jäänud, kuigi vähesed kokkupuuted veenavad meid iga kord uuesti, et me oskame seda keelt, me oskame lugeda soome kunsti. Manu Mecklini näitus toob meie ette korraga rahvusvahelise mehe ja kellegi, kelle maalid meid kõiki puudutavad.

Manu Mecklin (1936) on õppinud Soomes ja Itaalias, kuid katkematut nabanööri pole tal kummagi riigiga. Mecklin liigub vabalt erinevate registrite, süsteemide, kartoteekide vahel, sulatades oma kunsti kõikvõimalikke kogemusi ja kunstikeeli. On lausa imetabane, kuidas Mecklini maalid heidavad üle parda meie esimese eelarvamuse: et soomlase piltides peab olema kurbus ja raskemeelsus. Pintsel ei künna vagu, ei rühi raskelt läbi värvimasside, vaid lendleb kergelt üle lõuendi. Laskub siin-seal allapoole ning jätab endast maha viiru või kaks.

Itaalia, mõtleme, ülim optimism ning kergemeelsus, mis loksub üle äärte. Ent Mecklin heidab ka selle eelarvamuse pikemalt mõtlemata üle parda. Ta on hillitsetum, palju hillitsetum. Vilistamise ja hõiskamise asemel eelistab Mecklin vaiksemalt, ent seda mõjuvamalt rääkida. Me näeme tema töödel inimesi ja asju justkui läbi õrna udu, mis hajutab objektide piirjooned. Meile vihjatakse, et jaa, seal udu taga on keegi, uskuge meid – ja me usume.

Pariis. Kes eesti kunsti vastu huvitundjatest ei teaks Pariisi. Ja sealse linna värve. Võib enam-vähem kindel olla, et Mecklin on üks neist teadjatest. See “udu”, millest ennist jutt – see pole udu, vaid õrn värviloor. Õige kergelt tõmmatakse pildile ette läbikumav eesriie. Sest öeldud on: “Värvide harmoonia koos pidevalt kestvate emotsionaalsete laengutega loovad mu piltide eesmärgid.”