Siim-Tanel Annuse uued tööd panevad inimesele korraga nutva ja naerva maski ette.
Vahel Siim-Tanel Annuse ateljees olles ning tema piltidesse sukeldudes on
mind tabanud kummaline aimdus, et seisan mingi mütoloogilise kaardi ees. See
kaart ei viita ühelegi reaalsele või muinasjutulisele paigale, sealt puuduvad
kohanimed, kõrgussamasusjooned, puuduvad legend ja teeviidad. Pigem on Annuse
filigraanne joonestik tekitanud niitja võrgustiku, mis püüab kaardistab
kunstniku sisemaailmast tõukuvat Äratundmist, seda ettevaatlikult kombates ja
tasahilju nähtavaks tehes.
Haus Galeriis on üleval Annuse kõige uuemad
tööd, mis on valminud kas möödunud või juba sel aastal. Vähem kui paarkümmend
tööd on paigutatud ruumi nõnda, et tööde vahele tekivad omaette tühimikud, mida
võib nimetada pigem “pausideks jutu sees”. “Olen väsinud tihedast seinast,”
tunnistab kunstnik ise. Säärased pausid astuvad paradoksaalsel kombel
vestlusesse Annuse “vaiksete” töödega. Need on maalid, mis näitavad kunstniku
reserveeritust ning reedavad Annuse igatsuse tehnilise täpsuse ja läbimõelduse
järele. Seda poolt esindab eriti hästi kuuest maalist koosnev maaliseeria, kus
lõuendilt lõuendile kordub üks motiiv, mis oma teekonnal teeb läbi teatud
vaoshoitud vaatenurkade vahetumise protsessi. Motiiv, mida Annus uurib, ei tee
läbi mingeid olemuslikke ekspressiivseid nihkeid – vaatenurkade vahetumine on
küll märgatav, ent samas ka hoolikalt kontrollitud ja läbimõeldud. Maalide ees
kõndides rulluks justkui lahti pärgament, mis näitab ühe hetke kuute eri
seisundit. Nihe maailmasüsteemis, Kõiksuses kui soovite, on vaevumärgatav, aga
oluline ja olemuslik.
Ent Annuse maalide puhul ei saa (ei tohi!) me kunagi piirduda
maalitehniliste omapärade rõhutamisega, me ei saagi jääda kõnelema vaid
motiivivalikust ning fookuste muutmisest. Need on pildid, mis võimaldavad meil
liikuda teatud laiemale tasandile ning mis lasevad teha järeldusi, mille
tulemused ulatuvad psühholoogia ning religiooni piirialadele. “Eks ma sellise
igavikulise maailmapildi poole ikka pürin,” on Annus ise öelnud. Säärane
kunstniku süvenemine ühte mõttesse (mitte teemasse!) moodustab pildilt pildile
kõndides omalaadse taevatrepi (meenutagem siinkohal ka Annuse
“Taevatornide”-seeriat), mida kunstnik ehitab aste-astmelt. Tundub, et antud
töödega jõuab ta juba päris viimaste sammudeni, taevas ja kõik selletagune on
juba käeulatuses, juba aimamisi kaardistatav.
Samas võib nimetatud seeriat vaadata ka kui
psühholoogilist fenomeni: kui peeglit inimesele. Peeglimõiste saab eriti
äratuntavaks siis, kui kõrvutame Annuse ratsionaalseid, puhtapiirilisi ning
vaoshoitud töid teiste Haus Galeriis üleval olevate töödega. Viimastega jätkab
Annus oma tehniliste uuenduste teemat, liikudes maali ja graafika
kokkupuutepinnal. Musta fooni asemel kasutab kunstnik nüüd küll pruunikaid,
isegi roosteseid toone. Ent hoopis olulisemgi on märgata nende tööde sedavõrd
emotsionaalset laetust, et kohati tekib maalides situatsioon, kus võime rääkida
eksalteeritusest, piiride kadumisest, ratsionaalsuse lõplikust hülgamisest.
Maalipinnale lisatud esemed kunstniku omamaailmast (suled, lehed, kraaped jms.)
“oponeerivad” kontrollitud selgepiirilisusele ning loovad lõpuks näituse
üldmulje, millel on korraga naeratav ja nuttev mask ees.
Vaadates Annuse loometeele tagasi, näeme m.h. 1970ndate lõpul
Tõnis Vindi stuudios valminud ülifiligraanseid joonterägastikke, kus tekkis oma
süsteem, oma hingamine ja rütm. Säärane stabiilne kardiogramm on nüüd asendunud
sootuks impulsiivsema ja äkilisema kardiogrammiga, kunstnik on teadlikult (?)
loobunud teadlikkusest ning annab järele oma emotsioonidele, paisates selle
joontesse ning joonte kaudu maalidesse.
Annuse religioosse ning pühaliku mõõtmega
kõiksusetajusse on käesoleva näitusega lisandunud tugev inimpsühholoogiline
moment: näidates inimese siseilma vastuolulisust, näitab Annus ka harmooniat,
mis nimetatud vastuolulisusest tõukub. Siin on maailm korraga pähklikoores,
igavik sukeldunud inimesesse endasse. Meie esmamulje ei peta meid: mingis mõttes
ongi tegu kahe erineva kunstniku ühisnäitusega. Ent viis, kuidas Annus suudab
oma maalide abil kaardistada inimsügavusi ning leida sealt selle, mis on ühine
kõigile ja seega Kõigele, on imekspandav.
Legendi pole siia juurde vajagi.
Ainult silmi, et ise näha ja vaadata. Ja leida.