Näitused > Toimunud > SEB GALERII

SEB GALERII 07.02.2003-03.03.2003

JUSS PIHO

VALGE VALGES

Juss Piho teine tulemine maalikunstnikuna.

Juss Piho maalid on lühikese ajaga jõudnud kunstniku loomingu üldilmega niivõrd kokku kasvada, et nende lahutamine tooks kaasa parandamatud tagajärjed kogu organismi talituses ehk kogu Piho loomingu käsitlemisel. Juba väljakujunenud käekirjaga kunstnik hakkas eelmisel aastal korraga ootamatuid jooni vedama, mis kasvasid ja kasvasid ning sulasid lõpuks koos hullutavate värvidega suureformaadilisteks maalideks. Nii seisis Juss Piho üks päev oma ateljees ning vaatas imestunult, kuidas seintel tema loodud pildid omavahel kohvi jõid ning mõnusat keskustelu arendasid.

 

2002. aasta soojal suvel toimus Haus Galerii keldrisaalis Juss Piho esimene tulemine maalikunstnikuna. Publikumenukas näitus tõestas kõigile, et Piho pööre graafikust ning lasteraamatute illustraatorist maalikunstnikuks (pööre, mida ta tegelikult juba aastaid plaanis) on sooritatud edukalt. Piho kõmpis tagasi ateljeesse, väike muie suunurgas, ning hakkas maalima. Käesoleval näitusel ongi näha tema verinoored tööd, osad neist valminud alles selle aasta alguses.Juss Piho tööd on kummastavad: neist on korraga väga kerge ja väga raske aru saada. Realistlikust laadist, kus maaliti nii, et kõik oleks äratuntav ja reaalsusesse tagasi kopeeritav, on Piho igatahes kaugele sammunud, kuigi me tunneme ära, et kohvikulaud on kohvikulaud ja kassivurrud kassivurrud. Ometi on sisse tulnud mingi kummaline nihe, mingi meelega teisiti astutud tantsusamm. Pihole ei piisa enam loogikast ja filigraansest teostusest, ta tahab enamat, nõuab seda! Tema maalidel seiklevad lood ning väikesed jutustused ei allu ratsionaalsele analüüsile ning joonlauaga mõõdetud vahekorrad on ainult risuks jalus. Meil on vaja unistusi, fantaasiat, unenägusid, kõike seda, mis on veidike kummaline ja veider, natuke mõistetamatu ja natuke mõistetav. Ometi ei jõua me kunagi samale lähtealusele, kust kunstnik alustas. \"Jutustamata lugusid on niivõrd palju, et neid jätkub kõigile, mina ei tea kaugeltki iga lugu,\" näib Piho meile ütlevat, piip mõnusalt suunurgas.

 

Juss Piho maalid torkavad oma värvierksuses kohe silma, ent lähemale sammudes märkame, et tegelikult ei ole ükski värv selle näoga, nagu me harjunud oleme. Roheline on külla läinud punasele, sinine jutleb kollasega ning isegi valge - selgete piiride pooldajate viimane lootus - pole mitte lihtsalt valge, vaid kihiline ning läbipõimunud. Mööbliesemed ning arhitektuursed nurgad ja karniisid kumavad sulnist valgusest nagu piimjast udust, korraga olles ja kadudes ...

Võib vist tõesti öelda, et Piho tööd tuletavad meelde nostalgist ning romantilist Pariisi kohvikute meeleolu möödunud sajandi alguses. Muretu õhkkond peegeldub igast Piho tööst, rõhutades veel kord vajadust muigvelsui maailma vaadata ja tasapisi valgesse kõndides vilet lüüa ...

< tagasi