Kui Eesti maastikumaal otsib oma vaoshoitud koloriidiga ikkagi \"eestlaslikku\", siis Arraku teravad ning vahetud värvivahekorrad otsivad \"üldinimlikku\". Kunstnik ei ole väljenda enam \"isiklikku\", ta ei ole endas kinni. Siin on kõike ja kõiki. Ja igavikuliselt ning alati.
Arno Arraku (1963) kunstnikuks olemine tundub vägagi loogiline ning isegi
vääramatu. Jüri Arraku pojana sai ta just isa käest esmased suunised, kuidas
maailma läbi värvi vaadata, kuidas elada kunsti nimel ja selle sees. Teine
määrava tähtsusega kogemus olid reisid Lõuna-Siberisse 1980ndate aastate algul.
Seal kogesin ma esmakordselt looduse puhtust ja tema vabastavat jõudu, ütleb
Arrak ise. Toonast kogemust peegeldab ta oma töödes siiamaani. Vaimse surutise
tingimustes lahkus kunstnik 1980ndate lõpul Rootsi, veel paar aastat hiljem
Kanadasse ning alates 1997. aastast elab ta USAs, olles nõnda üks väheseid \"uue
põlvkonna\" välis-eesti kunstnikke.
Kanadas Torontos elades töötas Arrak koos ühe
juhtiva trükimeistriga Alan Flintiga. Koostöö tulemusena sündis uus tehnika,
mida Arrak nimetab \"akvarelli monotüüpiaks\" ning mis on äratanud tähelepanu nii
trükimeistrite kui kunstikogujate seas. Esmalt maalib Arrak siidile akvarellide
ning puhaste pigmentidega, kandes saadud kujutise hiljem üle sügavtrükitehnikate
juures kasutatavale paberile. Seega saab igast siidimaalist teha vaid ühe
koopia. Arraku uus tehnika paneb ümber vaatama meie seniseid arusaamu
akvarellist, mida me siiani oleme ikka seostanud vee ja värvide vahelise
jutuajamisega. Arraku tööd on tunduvalt jõulisemad ning enesekindlamad. Kui
akvarell mõneski mõttes kipub ennast peitma, ütlemata midagi lõplikult ning
ühekorraga, siis Arno Arraku teosed tajuvad väga selgelt, et \"looduse vabastav
jõud\" on niivõrd terav kogemus, et see vajab ka teravat lahendust.
Arno Arrak uurib oma unenäoliste maastike kaudu ideaalvormide olemasolu
võimalikkust. Ometi ei ole tema tööd silmapaistvad vaid vormikultuuriliste
uuendustena, vaid hoopis enam: \"ideaalvorm\" tähendab tema jaoks seletamatut
energiat, mis juhib inimese \"siit reaalsusest ära\". Ilmselt just Lõuna-Siberist
esmakordselt saadud isiklik kogemus sunnib Arrakut ikka ja jälle ebamaiste
värvi- ning maastikukombinatsioonide kaudu selle järele püüdma, mida
mõistusepärane loogika ei suuda ning mida tavapärane elurutiin alla surub ja
unustada püüab. Arrak otsib juuri, kuid need juured ei ole \"kinnitavad\", mingi
kindla identiteedi külge aheldavad, vaid vastupidi - Arrak otsib olukordi, kus
inimene muutub vabaks ning eemaldub tegelikkusest. Kui Eesti maastikumaal otsib
oma vaoshoitud koloriidiga ikkagi \"eestlaslikku\", siis Arraku teravad ning
vahetud värvivahekorrad otsivad \"üldinimlikku\". Kunstnik ei ole väljenda enam
\"isiklikku\", ta ei ole endas kinni. Siin on kõike ja kõiki. Ja igavikuliselt
ning alati.