MAALIKUNST

Jaan Elken

Maalikunstnikud jätkasid siiski maalimist ning publik nende tööde vaatamist. Alates kümnendi keskpaigast maalikunstnike liitu juhtinud Jaan Elken mäletab, et magamiseks oli raske aega leida – nii palju oli tegemist. Igal aastal sai kureeritud ja organiseeritud maalijate suuri näituseid Kunstihoones ja Rotermanni soolalaos, anti välja liidu üldkataloogi, korraldati teooriakonverentse ja nii edasi. Käesoleval näitusel on eksponeeritud nii nende autorite teosed, kes olid maalikunstnikena tegevad juba varemgi, kui ka 1990ndatel esilekerkinute omi.

Jaan Elken (s 1954) lõpetas 1970ndatel kunstiülikooli küll arhitektina, ent juba siis torkas silma maalikunstnikuna. Tema laad aga 1990ndatel muutus. “Uues ja dünaamilises ajas ei köitnud staatiline fotorealism mind karvavõrdki,” ütleb Elken ise. “Juhtus ju nii palju ja korraga.” Endise mitte tühistamist, küll aga taaskasutamist märgib näiteks maal “Koidula ja Leineri tn nurgal III”, kus ta kasutas 1978. aastal eksponeeritud hüperrealistliku maali motiivi. Maali olulisima detaili Lydia Koidula nimega tänavasildi paigutas ta nüüd kriiskavalt kollasele taustale, olles seal kunstniku sõnul justkui pidetult. “Eesti elas parajasti läbi ratsa rikkaks saamise kümnendit, mil ideaalid varisesid ja poverty stinks!(vaesus haiseb) vaatas ümberringi vastu igal juhul ja iga kell.”

Maalil “Punane ring” näeme aga mitmete erinevate maalimaneeride kooseksponeerimist. “Stilistiline dualism on ehk parim osa, milleni 1990ndatel oma loomingus jõudsin,” ütleb Elken. “Teistmoodi tegelikkus” südamikus on kanepileht ja loosunglik “Kasvata ise!” – seda silti märkas kunstnik Põhja-Poolas residentuuris viibides ühe taluniku metsaveere hobipõllul. Elkeni jaoks oli selleks ajaks juba üpris tavaline kasutada maalil ka teksti, eelistades poeetilisele uduhämule jõulisi otseütlemisi, kasutades nii mõnigi kord tsitaate ümbritsevast reaalsusest, popkultuurist, reklaamidest ja nii edasi.

Jüri Arrak, Andres Tolts

Jüri Arrak oma lähenemis​i ei muutnud, tema groteskne laad sai uuest ajastust uut inspiratsiooni, kuna ühiskonna turbulentsed arengud pakkusid küllaldaselt groteski, veidrust, enneolematust. Popkunstnikuna alustanud Andres Toltski jätkas endises laadis, kommenteerides ajastu visuaale tsiteerides enda ümber toimuvat, kuid keeldudes muutumast otsekõneliselt sotsiaalseks. Fragmendid siit ja sealt – umbes nii 90ndaid ehitatigi, kuna ühtset vundamenti enam ei olnud.

Toomas Vint, Valeri Vinogradov, Anne Parmasto

Toomas Vint võitles maalikunsti eluõiguse eest nii oma esseedes, intervjuudes kui ka maalides. Ta oli endale aimuomase laadi leidnud juba ammu ning 1990ndatel arendas seda edasi, tuues sisse uusi motiive ja süžeesid ning nihkudes tasapisi üha sürreaalsemaks. Valeri Vinogradov ja Anne Parmasto liikusid edasi aga puhaste maalikunstiliste väärtuste otsimisel, keskendudes värvide ja vormide tektoonilistele liikumistele lõuendil. Aimatavad üleminekud, tekkivad atmosfäärid, jutustustest loobumine paelus mitmeid autoreid lärmakatel 90ndatel ning isegi kui Parmasto viitas oma teosega poliitilistele seisukohtadele, jäi tema loomingu põhituum siiski maalikunsti väljendusvahendite laborisse.

Siim-Tanel Annus, Rein Kelpman 

Sarnaselt võiks kirjeldada ka Siim-Tanel Annuse lähenemisi. Temagi ei hakanud uute tuulte tulles oma laadi otsustavalt muutma, vaid jätkasid kontseptuaalseid uuringuid olles, tõsi küll, pisut konservatiivsem ja vaoshoitum kui 1980ndate performancite aegu.  Annuse siinsete tööde püramiidjad vormid viitavad pidevalt teatud sakraalse mõõtme otsimisele, mis ei riimu täpselt ühegi religiooniga, vaid laiema metafüüsilise elutajuga, olles saanud inspiratsiooni püramiidide ajatust konseptsioonist.  Annus tahab otsida midagi kõrgemat kui argipäev, lükata jalge alt eemale banaalne kolmapäev – säärane lähenemine keeras selja 90ndate dünaamikale, mil olelusvõitlus ning just nimelt argise ellujäämise nimel kemplemine oli vallutanud nii tänavad, poed kui ajalehepealkirjad.

Rein Kelpman haakub Annuse abstraktsete maalilahendustega siinkohal aga vaid vormiliselt. Kelpmani pisut naivistliku joonega looming oli juba tähelepanu äratanud, mil autor vaatas argiselt aguleid ja neis elavaid tüpaaže, tehes seda teatud mõnusa muigega. 1990ndad aastad autori nägemuses olid aga ruumide ja tajude kesksed, mil geomeetrilised lõiked liigendasid nähtavat ja nähtamatut maailma - ruudud maalidel, mille taga kumasid veel ühed kaugemad ruudud, kuubid ja kolmanurgad. Kelpmani maalid otsekui ihaleksid liikuda silmavõimest kaugemale, elada piirideta, ajal mil otsesed piirid olid oma eksisteerimise lõpetanud. Just sel kümnendil olid Kelpmani maalid popid, neid paigutati avaratesse büroodesse ja kodudesse, maailid, mis mitte millekski ei kohustanud ja lasid vaatajal lihtsalt omasoodu olla. 

Paul Allik

Paul Allik jätkas küll endises laadis, kuid tema värvide erksus haakis huvitavalt uue ajastu optimismiga. Allik oli veendunud klassikaliste maalikunsti põhimõtete austaja, kuid tema improviseeriv pintslikiri, vaba vormikäsitlus ja võimendatud üldkoloriit ei lasknud end liialt eeskujudest ja traditsioonidest ahistada. Sel moel klappisid tema teosed üllatavalt hästi uute tulijate Mall Nukke ja Marko Mäetamme loominguga.

Marko Mäetamm, Mall Nukke

Need kaks olid 90ndate maalikunsti uuendajad, neopopi maaletoojad ning isikupärase, ühiskondlike muutustega haakuva ning samas vaimuka maalikunsti loojad. Huumorit pole Eesti kunstis kunagi just üleliia palju olnud, kuid Nukke ja Mäetamme mängulised teosed ei löönud risti ette. Mängulised olid ka nende tehnikad: väärikate lõuendite ja õlivärvide asemel korraga plekskiklaas, kollaaž, segud erinevatest tehnikatest ja nii edasi. Kasutatud kujundid, figuurid ja sümbolid pärinesid aga peaaegu et ajalehtedest – igavikku põrnitsemise asemel keerati argipäevast viimanegi piisk.

FOTOGRAAFIA

DeStudio, Herkki-Erich Merila

Fotograafia tegi tähelepanu ja staatuse mõttes läbi vastupidise teekonna võrreldes maalikunstiga. 1980ndatel tegutsesid fotograafid kunstisaalidest väljaspool omaette klubides ning kunstina fotot ei aktsepteeritud. Ent 1990ndatel muutus kõik. Sellel oli palju põhjuseid, kuid peamiselt tuleb esile tõsta DeStudio (Herkki-Erich Merila ja Peeter Laurits) näituseid 1990ndate esimesel poolel. Suurte ja jõuliste töödega esiletõusnud DeStudio ei lähenenud enam kitsalt fotograafiale, vaid pildile kui säärasele ning ajastul, mil kõik oli pidevas muutumises, tõdesid nad, et tervikut enam ei ole. Sel põhjusel ehitasid nad oma töid üles sageli fragmentidest, nende teosed on justkui esmalt kildudeks pihustunud ja siis uues koosluses tagasi kokku kleebitud. Lõhenesid mitte ainult pildid, vaid ka identiteedid – DeStudio üks tuntumaid töid kujutab Merila ja Lauritsa autoportreed, ent tervikliku näo asemel näeme killustunud kollaažmina.

Samas olid nii Merila kui Laurits väga hästi kursis ka fotograafia erinevate tehnoloogiliste lahendustega. 1980ndatel eksperimenteerisid mõlemad pinhole fotoga, mis mõjub unenäolise ja poeetilisena. Merila alustas juba siis uutmoodi kehakujutusega, mis alles 1990ndatel jõudis ka teiste autorite loomingusse – ta kujutas meesakte ning sulni poseerimise asemel näeme inimkogusid abstraktses keskkonnas.

GRAAFIKA

Siim-Tanel Annus, Leonhard Lapin, Raul Meel, Silvi Liiva

Graafika oli alates 1960ndatest püsinud ühtlaselt kõrgel tasemel ning ei kaotanud oma kõrgeid nõudeid ka 1990ndatel. Siim-Tanel Annus, Leonhard Lapin, Raul Meel ja Silvi Liiva olid juhtivad graafikud juba varem, kuigi igaüks neist lähenes kunstile omamoodi. Lapini külluslikus loomingus leidsid oma koha mh maailma müüdid – käesoleva teose kaanepilt on Kreeka mütoloogiast, kuid Lapinile omaselt tõlgendatud ühtaegu kontseptuaalselt ja samas kergelt erootiliselt. Raul Meele kontseptualism oli juba ammu äratanud laialdast rahvusvahelist huvi. Rütmistatusest ja kordustest sündivad tähendused, mis ühtlasi on poliitilised – Meel kasutab Eestiga seotud kujutisi –, püsisid aktuaalsed ka 1990ndatel.

Silvi Liiva oli seevastu pealtnäha poeetilisem, kuid ühtlasi on tema töödes ka teatav tõsidus ja isegi tumedus. Õrnade kujundite keskel rulluvad lahti filosoofilised vakatused ning hoiakud.

Annuse lehed on loodud Jaapani reisi ainetel. Jaapan on Eesti kunsti jõudnud varemgi, näiteks Evald Okasel on mitmeid Jaapani-ainelisi graafilisi lehti, kuid Annus on üldistavam ja abstraheerivam. Ta ei dokumenteeri reisimuljeid, vaid leiab mingi suurema tõe ja äratundmise, mis haakub ühtlasi tema enda sisemiste otsingutega.

VIDEO

Jaan Toomik

Uue ajastu uueks kunstižanriks sai videokunst ning selle olulisimaks autoriks Jaan Toomik, kelle looming äratas koheselt enneolematut rahvusvahelist tähelepanu. Tema tööd kuuluvad täna mitmetesse erakollektsioonidesse ning muuseumite kogudesse üle kogu maailma. Sarnaselt Raul Meelele mängis ka Toomik sageli korduste ja pealtnäha juhuslike kokkusattumiste võimendamisega. Südamelöökide ja kirikukellade ühendamine oli Toomikule iseloomulikult ühtaegu eksistentsiaalne ning sakraalne, kahe sedavõrd fundamentaalse mõõtme ühendamine, kuid seda kõike näruse argipäeva kontekstis. Mõnes mõttes võiks teda võrrelda isegi Dostojevskiga: poris lebades vaadata tähti…

1