Näitused > Toimunud > SEB GALERII

SEB GALERII 23.10.2002-28.11.2002

MARI ROOSVALT

SILLAD

\"Minu jaoks on olnud alati oluline mingi märgi otsing, millega oma tundeid väljendada,\" tunnistab kunstnik. Seetõttu ei olegi ehk enam imekspandav, miks Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti pikaaegne õppejõud üritab pidevalt iseenda ja maalikunsti piiridest üle astuda või nende vajalikkust kahtluse alla seada.

Mari Roosvalt on oma loomingus otsinud alati asjade ja olukordade olemust. Fikseerides enda ümber olevate esemete, ruumide, värvide ja pindade erinevaid seisundeid, näib ta ühtlasi vaatavat enese olemise põhja. Minu jaoks on olnud alati oluline mingi märgi otsing, millega oma tundeid väljendada, tunnistab kunstnik. Seetõttu ei olegi ehk enam imekspandav, miks Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti pikaaegne õppejõud üritab pidevalt iseenda ja maalikunsti piiridest üle astuda või nende vajalikkust kahtluse alla seada. See ei ole siiski maalikunsti iseväärtuste tühistamiskatse, vaid soov liita maailm ja maalikunst orgaaniliselt koosseisvaks tervikuks. Roosvalt ei kitsenda, vaid laiendab. Läbi lõuendist prillide silmitseb ta ümbritsevat, noogutab korraks tuttavale sillakäsipuule ning heidab end siis värvi sisse.

 

Ma tahtsin tegelikult minna Moskva Kinoinstituuti kino ja fotokunsti õppima, reedab Roosvalt oma kauaaegse soovi muuta vahetu maailma tajumise kogemus läbi objektiivi vaatamiseks. Kinos ja fotokunstis näib olevat mingi kummastav jõud, mis suudab äratada meie maailmatajus juba fikseeritud positsioonidel magavad esemed ning atmosfäärid uuele elule. Me ei saa enam nähtuste tähendusvälju igaveseks oma visuaalse maailmataju sahvririiulitele paigutada, luua neile lõplik ja kinnistatud väljanägemine. Roosvalti säärane nihestamine ei ehmata, vastupidi. Ta on valmis sahvris ikka ja jälle suurpuhastust tegema. Fotokunst on siiani minu kirg, tunnistab ta.

 

Roosvalti teatakse eelkõige siiski maalikunstnikuna. Maali esmaseks väärtuseks on aga ikka loetud värvi, toone ja pooltoone, sulandumisi ja järske üleminekuid. Ent Roosvalt ise teatab, et värvi on ta alati suhteliselt vähe kasutanud. Pigem olen püüdnud ühes koloriidis maalida oma töödele valgust, annab esimese selgituse meile kunstnik ise. See on valgus, mis peab kirgastama, mis peab endas edasi kandma teadmist selle kohta, millises rütmis asjade sisemine pendel võngub. Roosvalt sulatab maailma enda värvivalgusesse, mis pimestab ja hellitab korraga. Ta naudib maalimist, viskab näiliselt juhuslikult lõuendile värvipritsmeid laiali ning lükkab lahti emotsioonide kinnituisanud kanalid. Ometi säilib Roosvalti maalidel eesmärk - leida ja vahendada seda, mida kunstnik ise ettevaatlikult jäävaks nimetab.

 

Foto- ning maalikunsti süntees ei ole tänapäevases kunstimaailmas enam haruldane. Roosvalti tööd muudab haruldasteks aga mitmesuguste rütmide ja pindade väljapeetud vahekordade edasiandmine. Fotode kontrollitud nägemisviis paisatakse uppi värvide pillerkaaris, ent see ei muutu kunagi veiderdavaks karnevaliks. Üksikud fraasid meid ümbritsevast arhitektuurist viivad vaataja mööda Roosvalti leitud radasid kõndima. Siin on Sillad, mis suubuvad rohelisse ja Sinised, mis ripuvad tornide otsas. Minge julgelt. Äraeksimist ei ole. On vaid leidmine.

< tagasi