Ivika Luisk on kõigi dokumentide kohaselt diplomeeritud kunstnik: lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias maali ja monumentaalmaali eriala, hiljem õppinud Stockholmis ning väidelnud end kunstimagistriks. Samas on ta pigem maalinud enesele, kuna viimane isiknäitus toimus juba 1998. aastal galeriis Vaal ning pärast seda on Luisu tööd olnud üleval veel vaid paaril grupinäitusel.
Ivika Luisk on kõigi dokumentide kohaselt diplomeeritud kunstnik: lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias maali ja monumentaalmaali eriala, hiljem õppinud Stockholmis ning väidelnud end kunstimagistriks. Samas on ta pigem maalinud enesele, kuna viimane isiknäitus toimus juba 1998. aastal galeriis Vaal ning pärast seda on Luisu tööd olnud üleval veel vaid paaril grupinäitusel.
Käesolev näitus on Ivika Luisu uus tulemine, ent ka see on kestnud läbi mitme aasta. 2001. aasta kevadel sündisid esimesed maalikavandid, ent suvi ei olnud päriselt see ning maalid jäid vaikselt ootama, et aasta pärast taas välja tulla. Nii on Luisu maalid lõplikult valminud kõigest paari kuu eest ning leiavad esmakordset eksponeerimist. Ent see pole vaid tööde näitamine, selle näitamine, mis on väärtuslik vaid iseeneses ning sõltumatu tööde autorist. Võime ilmselt oletada, et oma uue tulemisega näitab Luisk senisest enam iseennast, et tema töid vaadates piidleme tegelikult Luisu olemise põhja. Ja sealt vaatab vastu üks punane lill.
Luisu tööde puhul tuleb esmalt märkida nende kokkukõlamist ajaga, mil neid maaliti. Kevad ja suvi - need on aastaajad, mil loodus lööb inimese pea kohal kokku. See on tõeline looduse leebe ülemvõim - bulvarid täituvad rohelisega, linnatänavatel ringi patseerides pühitakse õlgadelt õitetolmu, lüüakse hambad sibulasse ning kantakse nööpaugus tokkroosi õit. Kevad ja suvi on aastaajad, mil loodus avaneb ning inimene taandub. Vargsi võetakse oma pakid ning lahkutakse “tähtsate tegemiste” juurest. Samamoodi näevad ka Luisu maalid vaid loodust, mis kunstniku jaoks on eelkõige siira rõõmu allikaks. Ta tunnistab küll ise, et näitusel olevad maalid väljendavad minu austust ja imetlust looduse ees, ent veelgi enam on siin puhast olemise õnne ja varjamatut siira ja loomuliku ilu väljahüüdmist. Luisu maalid täituvad ääreni lilledega, taimedega, värvidega. Tema tööd on kohtadeks, kuhu ei mahu kahtlused, kuri või silmakirjalikkus. Siin on justkui varast Malle Leisi - samasugust hoogsat “popilikku” värvivoolu, mis ei laasta, vaid puhastab, pühkides teelt hingerisu ja mõttesodi.
Sügise saabudes toimib Luisu näitus meeldetuletusena, mis näib meile hõiskavat sõnumeid, mida kõik on võimelised mõistma, ent väga vähesed pidevalt meeles hoidma. Inimesed saabuvad ajapikku linna tagasi, käivad ringi pangahoonetes ning gurmaaniklubides, loodus tundub aga taanduvat. Ometi võime kindlad olla, et Luisul on ka sügise kohta hüvad sõnad soolas. Ja seeläbi meie kõigi kohta.