Näituse läbiv idee ja eesmärk on suunata kunstnikke ennast paljastama – olgu vaimses, füüsilises, sotsiaalses või puhtkunstilises tähenduses. Ühtlasi on tegemist arutlusega kunstnikuks olemise ja kunstniku rolli üle muutuvas maailmas, eriti aga Eesti Vabariigis aastal 2009.

Näitus innustab kunstnikke tooma „kapist välja“ seni mingil põhjusel varjatud (või varjus püsinud) kired, kalduvused, vastuoksused, miks mitte ka perverssused. Või hoopis kiivalt hoitud süütuse. Teema „enesepaljastus“ pakub personaalsete paranoiade, esteetiliste maaniate ja muude loominguliste salapahede eksponeerimise kõrval ka sirgjoonelise võimaluse kõikmõeldava egotsentrilise, nartsissistliku ja autoerootilise kunstiloome esitamiseks.

Kõige üldisemaks ja kõikehõlmavamaks ja kahtlemata filosoofilisemaks, kunstiteoreetilisteks ja -kriitilisteks aruteludeks mõtteainet pakkuvaks kihistuseks on kunstniku enesevaatlus ja -esitlus praeguse „mureliku kapitalismi“ kontekstis, Eesti ühiskonna liikumiste, painete ja ootuste taustal ning mõistagi üha rahvusvahelistuva Eesti kunstimaastiku pinnal.

Veelgi laiemas kontekstis peaks ühel või teisel viisil toimuv enesepaljastus, eneseavamine olema ju geneeriline, ajastu- ja kultuuriülene kunstnikuna toimimise „formaat“. Kuidas toimib see täna, mängulisel meediaajastul?

Kas meie kunstnikud soovivad ja julgevad paljastada ennast uut moodi, põhjalikumalt, ropumalt, siiramalt? Või siis paljastub hoopis see, et polegi midagi paljastada – on üksnes eesti kunst „tuntud headuses“? Oma personaalse järelduse saab iga vaataja teha kohapeal. Igatahes leiab näitusel kunstniku kõnelemas ihualasti oma kollektsioneerimiskirest (Fideelia-Signe Roots), eksponeerimas salakirge ilusate naisejuuste kammimise suhtes (Andro Kööp), paljastamas oma raskes skulptoritöös vormunud mehekeha (Hannes Starkopf) ja püüdlemas juba soliidses eas lapsesaamise poole (Bie Erenurm).

Kai Kaljo ajab end vormi aeroobikaga ja kutsub ka näitusekülastajat end võimlemismatil välja sirutama, Rait Rosin paljastab kafkalikult mõjuvas videos luhtunud katse asuda tööle infoliini operaatorina. Noor kunstnik Nadežda Tšernobai on armastatud juhendajale Jaan Elkenile pühendanud ei midagi vähemat kui altari, Markus Kasemaa müüb reklaami joonistatud figuuridele – just samamoodi, nagu sportlased ehivad oma rõivaid sponsorite logodega (muuseas, veel on ka vabu reklaampindu!).

Tiiu Kirsipuu ja Terje Ojaver avavad oma installatsioonides (nais)kunstnikuks ja inimeseks olemise talumatut kergust. Esinejate hulgas leiab nii lugupeetud maaliklassikuid nagu Peeter Mudist, Enn Põldroos ja Tiit Pääsuke kui noorema põlvkonna kompleksivabu loojaid, oma lemmiku leiab näituselt nii intellektuaalse kui kehalise, visuaalse kui verbaalse ekshibitsionismi huviline.

Näituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital ja ArtDepoo galerii.

Meedia:
Tatjana Kosmõnina EKL näitusest ArtDepoos ja Kunstihoones (RUS) 
Raadio 4