Peale viieaastast näitusetegevuspausi saab SEB Ühispanga Galeriis taas näha Ivika Luisu värskemaid maale. Nagu ka viie aasta tagusel näitusel „Flora”, on pealkiri poeetiline ja lillelõhnaline. Kuid ainult lillepilte seekord siin ei näe – õitsvate puude ja tärkavate lillede vahel hiilib õrn naisfiguur, kelle taga peidab end ilmselt kunstnik ise. Näitust võib pidada autori järjekordseks jõuliseks taastulemiseks: kakskümmend kaks uut maali sümboliseerivad selginemist, tasakaalu taastumist ja vahekokkuvõtete tegemist
Peale viieaastast näitusetegevuspausi saab SEB Ühispanga Galeriis taas näha Ivika Luisu värskemaid maale. Nagu ka viie aasta tagusel näitusel „Flora”, on pealkiri poeetiline ja lillelõhnaline. Kuid ainult lillepilte seekord siin ei näe – õitsvate puude ja tärkavate lillede vahel hiilib õrn naisfiguur, kelle taga peidab end ilmselt kunstnik ise. Näitust võib pidada autori järjekordseks jõuliseks taastulemiseks: kakskümmend kaks uut maali sümboliseerivad selginemist, tasakaalu taastumist ja vahekokkuvõtete tegemist
Näituse pealkiri ja kontseptsioon said alguse ühest samanimelisest tööst ning viljaka maaliprotsessi tulemusena sündisid selle ümber kümned uued teosed. Eksponeeritavate tööde hulgast ligi pooled on teostatud suhteliselt väikeses formaadis, mis oli monumentaalmaali õppinud ja praktiseerinud kunstnikule tõeliseks väljakutseks. Kuidas kõik oluline minimaalsele pildipinnale ära mahutada, ilma et kujutatu muutuks väljaloetamatuks kribu-krabuks? Väikese maalipinnaga töötamine nõuab üldistusvõimet ning oskust eraldada oluline ebaolulisest. Kunstnik liigubki oma maalides üha suurema selguse, lihtsuse ja puhtama vormi poole. See ei tähenda aga, et tema tööd muutuksid minimalistlikult hillitsetuks või kaalutletult külmadeks. Luisu maalides on endiselt küllaga soojust, headust ja inimlikkust.
Autor ise nimetab oma töid eelkõige seisundipiltideks. Maalimine on töötavale ja lastega kodus olevale emale pea ainus aeg, mille ta saab tervenisti endale pühendada. Ilmselt seepärast võibki tema töödel tihti kohata müstilist naisfiguuri. Maalides saab kunstnik heita hetkeks kõrvale enda ümber keerleva argimaailma, kuid kontakti ümbritsevaga ta ei kaota. Pildipinnale jäädvustuvad läbielatud tunded, emotsioonid, mõtted. Tagantjärgi vaadates võib kunstnik värvide, motiivide ja pintslitõmmete hoogsuse põhjal rekonstrueerida maalimise hetkel valitsenud seisundi. Vaatajale annavad suunavaid vihjeid ka tööde emotsionaalselt laetud pealkirjad, näiteks „Tänu”, „Üks päev korraga”, „Rahu” jne.
Luisu maalidel korduvad juba tuttavaks saanud motiivid, nagu pesa, puu, õis, allikas ja põld. Kõigil neil sümbolitel või tähendusmärkidel on kunstniku mõistestikus kindel tähendus ja väärtus. Pesa sümboliseerib loomulikult kodu, turvalisust ja kindlustunnet. Põld tuletab meelde viljakandvat pinnast meie endi sees, mida peab pidevalt harima, et elus püsida. Ivika Luisk oma sisemist põldu sööti ei lase. Pintsli kastab ta värvi sisse nii tihti kui kiire aeg seda võimaldab.