Arraku joonistused viimastest aastatest ja 1980ndatest.

Jüri Arrak on Eesti kunstimaastikul tegutsenud tänaseks üle 40 aasta. Tema looming ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist, nii motiivid kui maalimislaad, nii sõnum kui tähendused on kenasti tuttavad ning ajas võrdlemisi muutumatuks jäänud. Ent kui sisuline tasakaal on Arrakul jäänud suhteliselt kõigutamatuks, siis vormiliselt on autor aegade jooksul väga palju mänginud. Õigupoolest ongi raske leida teist kunstnikku, kes oleks liikunud oma loomingus niivõrd laial väljal. Lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi metallikunsti erialal, liikus Arrak edasi maalikunsti, perfomance-kunsti, joonistustesse, graafikasse, gobeläänkunsti, ehtekunsti, tagasi metallikunsti ning isegi esseistikasse.

Arraku joonistuslooming näib olevat kahe riigi kodanik. Ühelt poolt tunneme siingi eksimatult ära Jüri Arraku käekirja, tema loomingut läbivad motiivid ja käekirja. Arrak võtab üksikud suure tähendusväljaga elemendid, näiteks palve, ning liigse aukartuseta ning liigse ilustamiseta loob ta teose. Ent teisalt on Arrak ka selgelt erinev, ja seda just selle „liigse ilustamiseta” tõttu.Oma maalikunstis on Arrakul sageli võimalik toetuda või vähemalt kasutada elemente, mis liidavad kujutatavale särtsu. Eelkõige värvid, jüriarraklikult tugevad ja erksad värvid on need, mis hõivavad Arraku maalipindu. Ent oma joonistustes on kunstnik tunduvalt lakoonilisem, isegi askeetlikum. Siin ei liialda ta kordagi, väheste toonide ja alatoonidega kombineerides keskendub Arrak kunsti ja oma sõnumi algjuurele.

Nimetud ja anonüümsed tegelased edastavad poolikuid sõnumeid – seosetuid tekste, millel tegelaste jaoks pole ilmselt suuremat tähendust: nad lihtsalt edastavad. Arusaamatud hieroglüüfid paberitel ja tahvlitel proovivad öelda kõike – ja ei ütle samas midagi. Tema varasemates joonistustes seiklevad grotesksed ja absurdsed tegelased. Nende tegutsemis- ja kohalviibimise asjaolud jäävad selgusetuks, ja polegi oluline. Arrak näitab siin tüüpe – kui Wiiralt joonistas Antrainis viibides „fantastilisi portreid”, kus näod ja lõustad peegeldavad inimlikku kaduvust, siis Arrak teeb „groteskseid portreid”. Tüübid ja londid, kes siit vastu vaatavad, mõjuvad hoiatustena, aga ka märgina sellest, et inimühiskonna argiväärtused ei pruugi olla ülimuslikud. Aga see vist ongi groteski eesmärk – võimendada nähtuseid absurdini, et seeläbi näidata nähtuste tegelikku iseloomu. Kogu fantaasiast hoolimata ju Arrak seda üritabki – juhatada meid tõelise tegelikkuse juurde.