Aino Bach

Aino Bach, Eesti ilmselt kuulsaim naisgraafik, alustas kunstiõpinguid “Pallases” hoopis maalijana, ent Ado Vabbe käe all kasvas temast siiski graafik. 1935. aastal kooli lõpetanud Bachi looming elas veel sama kümnendi lõpul läbi tormilise arengu, Bach tõusis mõne aastaga üheks olulisemaks nooreks autoriks. 1940ndad aastad tõid kaasa kogu siinse kunstipildi rusutuse, ka oludega valutumalt kohanenud Bach ei tõusnud endisele tasemele enne 1950ndaid. Lehti Viiroja arvamusel (millega paljud nõustuvad) võib just 1950ndate teist poolt lugeda Bachi loomingu teiseks õitsengujärguks. Tema käsitluslaadis pole rõhk filigraansel joonel (nagu Wiiraltil), vaid pigem pindadel. Osavalt kasutas ta akvatintatehnika eriomadusi, mis jätavad maheda ning pehme tausta. Ent lisaks tehnilisele täiusele näeme ka sisulist tähendusrikkust. Bachi graafilised lehed on reeglina väga lüürilised, näeme kaitsetuid lapsi või hapraid naisterahvaid, kes silmitsevad end peeglist, hoiavad lilleõit, magavad padjal, mängivad klaverit, imetavad beebit või loevad raamatut. Need on idüllilised stseenid, mille peategelasteks on enamasti naised, kelle siseelu ning maailmapilt pakub Bachile ammendamatut inspiratsiooni.