Priidu Aavik

Priidu Aavik alustas õpinguid A. Laikmaa ateljeekoolis 1920ndate Eesti arengumeelses atmosfääris. See oli aeg, mil paljud siinsed kunstnikud vaatasid ja suundusid Euroopa poole, nagu seda oli teinud ka Aaviku hilisem õpetaja Pallases, Nikolai Triik. Aavik ise siirdus 1939. a õpingute jätkamiseks ikka armastatud Pariisi, kuid sõja puhkemisel oli ta sunnitud tagasi pöörduma, misjärel ta mobiliseeriti. Nõukogudeaegses Eestis pidas Aavik oma kunstnikutöö kõrvalt teisigi olulisi ameteid, olles 1944–45 Tartu Riikliku Kunstiinstituudi direktor ning 1945–47 Tallinna Kunstnike Liidu esimees. 1948. aaastal poliitiline surve kunstnikele tugevnes. Aavik vabastati Kunstnike Liidu esimehe ametikohalt ning asendati demagoogina sobilikuma Boris Lukatsiga.
Aaviku talent avaldub nii suurte figuraalkompositsioonide loojana kui ka tema vabakäeliselt maalitud etüüdlikes maastiku- ja meremaalides ning tööstustemaatikas.