UUS NÄITUS: SIRJE PETERSEN – TUKSED JA TÜHIKUD
Sirje Peterseni maalid loovad tajurütme läbi Haus Galerii kahe korruse saalide. Figuuride ja maastike abstraktsioonid kujundavad pigem tundetoone ja seisundeid kui seisukohti.
Kunstniku maaliväljad on psühholoogiliselt laetud, tuues vaataja kaasahaaravalt pingestatud ruumi, mis ei paelu vaid oma huvitavate kompositsioonilahenduste ja dünaamiliste, lõuendipindadest maailmaga suhtlema sirutuvate tegelaskujudega vaid jõuliselt mõtestatud sisuga.
Sirje Peterseni teemaks on maailma tõuked ja tühikud laiemalt - mitte üksikud impulsid, mis meid liikuma või seisatama panevad vaid suuremad enesesse ja enesest välja vaatamised ja kogemised - protsessidena jälgitavad liikumised ja seisakud, hingamised ja hingetõmbed. Sellist psühholoogilist sise- ja välisilma dialoogi autor oma maalide eksistentsiaalsel foonil kujutabki. Maalib nähtamatud kõnelused nähtavaks.
Sirje Peterseni näituse saalis vahelduvad jõulised suured formaadid miniatuursetega, muutes ekspositsiooni otsekui etenduseks, mille temporütmid vaatajat endasse haaravad, kulmineeruvad, rahunevad ja erutavad.
Kunstnik kirjutab oma näitusest: "Tõuked on jõuhetked - impulsid, mis läbivad keha ja jätavad sellesse ajutise jälje. Tühikud on katkestused, kus järjepidevus ei kinnistu: kohad, kus vorm laguneb, ei püsi, jääb vahele. Figuurid selles ei eksisteeri, vaid nad toimuvad, olles pidevas ümberkujunemises - paindes, nihkes, gravitatsiooniga läbirääkimises. Iga liigutus on samaaegselt nii loomine kui lahtumine. Liikumine millegi suunas ei tähenda lahendust vaid protsessi, korduvaid katkemisi ja uusi algusi. Minu näitus kõneleb elu liikuvusest edasiviivate impulsside ja katkestuste liinil."
Nii on Sirje Peterseni maalid intensiivsed visuaalid, mis ei loo end värvi katvuse vaid selle voolavuse läbi. Aimduv ja äratuntav eksisteerib toonides, mis koguvad tundeid ja lasevad neil samas lahtuda abstraktsuse piiril, avades vaatajale ruume, kus tähendused ei ole fikseeritud ega piiratud, kus kujundite ja värvilaikude sünergia neelab meid endasse ja vabastab üheaegselt. Sirje Peterseni teosed ei jutusta lugu, vaid kutsuvad vaatajat osalema omaenda kohalolus, siin ja praegu, kus kõik tekib ja kaob, et tekkida uuesti ja kaduda uuesti...
Tekst: Piia Ausman